Fotokonkurss "Ilus Eestimaa" Foto: Kristi Sats

29.01.2015 otsustas eelmine  vabariigi valitsus rajada memoriaal ja hukatud Eesti ohvitseride mälestusmärk Tallinnasse Maarjamäele. Nüüd on jõutud niikaugele, et represseeritute ja nende esindusorganisatsioonide ettepanek memoriaali rajamiseks  on jõudnud üldsõnalise lausena "Jätkame tegevust totalitarismiohvrite mälestuse jäädvustamisel" Reformierakonna, SDE ja IRL vahel sõlmitud koalitsioonilepingusse. Tahaks uskuda, et antud lubadus on tõsiseltvõetav ka siis, kui selle elluviimiseks on vaja enne 2018. aastat läbi käia raske teekond.

Memoriaali asukoht

Praegu paikneb Maarjamäel 1960. aastal Saksa sõdurite haudadele püstitatud Nõukogude Venemaa Balti laevastiku jääretke obelisk ja 1975. aastal rajatud langenud nõukogude sõjameeste memoriaal, mille lähedal seisavad uhkes rivis 1944. aasta septembris Tallinna "vabastamisest" osavõtnud nõukogude armee sõjväeüksuste mälestusplaadid. Nõukogude memoriaali taga asub 1941. aastal rajatud Maarjamäe Saksa sõjaväekalmistu säilinud osa, kuhu algselt oli maetud ligemale 4000 saksa sõdurit. Maarjamäe memoriaali vahetus läheduses paikneb  2004.  aasta suvel avatud Maarjamäe mälestusväljak 1944. aastal punavägede vastu võidelnud eesti sõjameestele. Nüüd on otsustatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks rajada Maarjamäele veel üks memoriaal. Seekord kommunismiohvritele.

Täiesti erinevate eetiliste hoiakute ja motiivide alusel rajatud või rajatavate memoriaalide paiknemine ühel maa-alal ühes kompleksis, võib esile kutsuda rahva seas erinevaid hinnanguid, mille lepituseks võiks olla teadmine, et surma ees on kõik võrdsed. Tõsi, ka lahkunute matmiseks on kasutusel rahvuse, usu või elukutse tunnustel rajatud kalmistud.

Päris kindlasti vajab Maarjamäe ruumiline planeering enne otsuse elluviimist põhjalikku läbitöötamist uue arhitektuurivõistluse korraldamise kaudu. Sügavate eetiliste erimeelsuste puhul ei ole välistatud uue asukoha valiku vajadus.

Eesmärk peab olema selge

Tulemustele orienteeritud planeering eeldab läbimõeldud avalikustamise strateegiat ja detailse lähteülesande koostamist, millele järgneb planeeringuala arengustrateegia väljatöötamine, mis ei ole võimalik ilma sotsiaalsete, majanduslike, keskkonna- ja kultuuriaspektide tasakaalustatud käsitluseta. Igasugune projekteerimine ja ehitamine, ka memoriaali rajamine, algab eesmärgi selgesõnalisest püstitamisest, mille sõnastus peab olema ühesena arusaadav kõikidele asjaosalistele. Eelkõige kavandatavast arhitektuurivõistlusest osavõtjatele, okupantriikide diktatuuriaastad üleelanud inimestele, riigitegelastele ja poliitikutele, kogu eesti rahvale. Ikka selleks, et ei korduks aastakümneid oodatud Vabaduse monumendi, hilisema nimetusega Vabadussõja ausamba, loomisega seonduvad kurvad kogemused, mis on jäänud paljudele Eestimaa inimestele hinge kui halb unenägu teostamata jäänud unistusest.

Ülimalt oluliseks kujuneb seejures kogu loomisprotsessi juhtimiseks loodava meeskonna koosseis, laiapõhjaliste volitustega meeskonna eestvedaja valik.

Selged peavad olema ka mõisted

Enne põhjapanevate otsuste langetamist vajavad selget definitsiooni ja põhjalikke kokkuleppeid mitmed eelolevas töös kasutatavad mõisted. Kindlasti vajab antud kontekstis lahtimõtestamist sõna "ohver", kelleks tavamõistes on kellegi tõttu või millegi läbi kannatanu, kahjustatu, hukkunu. Põhjuseks poliitiline või füüsiline vägivald, kättemaks, kallaletung, sõda, nälg, pettus. Aga muu hulgas ka maavärin, üleujutus, tehnogeensed õnnetused ja muud tegurid, mis on esile kutsunud ohvrite tekke. Igal juhul on mõiste "ohver" kausaalses seoses põhjusega, mis tingib tagajärje.

Mida tähendavad sõnapaarid "totalitarismiohver" (koalitsioonileping) ja "kommunismiohver" (Memento)? Need on kaks erinevat mõistet, millele tuleb anda konkreetne sisu ning otsustada, kas memoriaal rajatakse mõlema okupantriigi poliitilise terrori ohvritele või ainult ühele nendest? Ehk on peetud silmas hoopis "Okupatsioonireziimide poolt õigusvastaselt represseeritud isiku seaduses" sätestatud isikuid, kes nõukogude ja natsliku Saksamaa repressioonide ajal olid Eesti Vabariigi kodanikud või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alalised elanikud, keda okupantriigid karistasid mahalaskmise, vangistuse või asumiselesaatmisega?

Selgeks tuleb rääkida ka see, kas okupantriikide ja nende käsilaste poolt represseeritud on vaid haletsemist väärt "ohvrid", või on tegemist hoopis imetlusväärsete ja sügavat austust väärivate Eestimaa poegade ja tütardega, kellel jätkus vaimujõudu ja võitlustahet vastuseismiseks kurjale jõule.  On täiesti ilmne, et okupantriigid represserisid neid riigijuhte, ametnikke, haritlasi, ohvitsere, taluperemehi ja tavalisi inimesi ning nende perekonnaliikmeid, kelle elutööks oli Eesti riigi ülesehitamine ja kaitsmine, kes julgesid osutada relvastatud, aga ka rahumeelset või illegaalset, vastupanu kommunismile ja natsismile, eesmärgiks vabanemine okupantidest ja Eesti riikliku iseseisvuse taastamine. Neid meelekindlaid ja Eesti Vabariigile ustavaid inimesi, kes osutasid vastupanu okupantriikidele, ei saa nimetada ohviteks. Paljud neist olid tõelised kangelased, kes on jäänud tänaseni Eesti riigi tunnustuseta.

Memoriaal Eesti patriootidele

Kokkuõtvalt tuleb vastata küsimusele: "Kelle auks memoriaal rajatakse?" Kas eesti rahvas soovib mälestada mõlema okupantriigi terroriohvreid Eestis? Või ainult kommunismi ohvreid? Või on eesmärgiks okupantriikide vägivalla üleelanud eesti rahva au, väärikuse ja elujõu ausse tõstmine? Vastusteta nendele küsimustele ei ole võimalik memoriaali projekteerimise lähteülesande koostamine ja arhitektuurivõistluse korraldamine. Kogu ettevõtmise eelduseks laiapõhjaline konsensus lähteülesandes püstitatud eesmärgi formuleerimisel, mis ilmselt ei ole võimalik represseerituid esindavate organisatsioonide ning parlamendis esindatud ja esindamata poliitiliste jõudude osavõtuta.

Nõukogude reziim õiendas julmalt arveid oma ideoloogiliste, poliitiliste ja sõjaliste vastastega, isamaaliselt meelestatud eesti inimestega, patriootidega, kes allakirjutanu arvamust mööda just  sellistena väärivadki rahva austust ja sügavat lugupidamist Maarjamäele memoriaali "Eesti mäletab" kavandamise ja tegeliku rajamise kaudu. Okupatsioonivõimudele vastupanu osutanud kangelased ei olnud üleloomulikud olendid, vaid inimesed meie seast, kes Eesti jaoks väga rasketel aegadel tegid seda, mida said ja aitasid oma rahvast seal, kus võimalik. Kujunegu loodav memoriaal koondsümboliks meie rahva vabadusejanule, mehisusele, elujaatusele. Võitlusvalmidusele läbi aegade. 

Meil ei ole õigust unustada

Oma rahva kangelastegudest peame rääkima ikka ja jälle, kuni arusaamine aastakümnete tagusest nõukogude vägivallast jõuab pärale ka neile, kes täna veel ei mõista, miks nõukogude reziim hävitas Eesti riigitegelasi, haritlasi, sõjaväelasi, talurahvast, metsavendi, lapsi, tavalisi Eesti inimesi. Kuni ei mõisteta, miks eesti mehed võitlesid koos Saksa relvajõududega 1944. aastal kuni viimase hetkeni Eestit taasokupeerida soovinud Punaarmee vastu. Ainult avalikkuse teadlikkus ajaloosündmustest ja hinnangu andmine toimepandud kuritegudele ning nende kohta kindla seisukoha kujundamine aitavad võidelda samasuguste kuritegude kodumise vastu tulevikus.

Meil ei ole õigust hetkekski unustada, et ohud ei ole ka täna kuhugi kadunud. Tuletagu loodav memoriaal "Eesti mäletab" seda meelde minu ja teie lastele ning lastelastele, meie sõpradele aga ka võimalikele vastastele.