Tegemist on õige asjaga, millest kohalikud omavalitsused ennast praegu küll kõrvale hoiavad. Infona on läbi jooksnud, et kui seadus jõustub, võib aastas kunstnikkonnale valguda isegi kuni 40 miljonit krooni. Kuid see ei ole täpne arv, sest arvutuse aluseks on võetud kõik riigi ehitushanked, millest osal avalikku funktsiooni ei ole. See tähendab, et kunstnikud hakkavad saama tellimusi küll väiksemas ulatuses, kuid ometigi on summa muljetavaldav. Miks muljetavaldav? Vaadelgem praegust olukorda. Esiteks on kunstivaldkonda seni finantseeritud ebapiisavalt. Teiseks on piiratud muuseumide ostujõud, mis omakorda tähendab ohtu rahvuskultuuri säilimisele. Paljud tööd on ka eliidi kapis peidus, ja jäävadki sinna.

Kolmandaks on kõrgkoolieelne kunstialane haridus nii-naa. Kui küsida õpilaselt mõne tänapäeva kunstniku nime, siis on vastuseks pigem silmade mahalöömine ja kohmetus. Kui eelnõu saab seaduseks, on meie kunstnikke võimalik paremini avalikkuse ette tuua. Neljandaks on kunstniku elukutse alaväärtustatud. Viiendaks on tänapäeva kunst alahinnatud, kui jälgida tegelikke ostu-müügihindu. Kuuendaks on kunst seotud muude valdkondadega ja mõjutab otseselt mitmesuguseid te-gevusalasid – turismi, teenindust, haridust, kaubandust, meelelahutust, töötlevat tööstust. Nii et kohustusliku kunstiostu positiivne mõju on palju laiem.

Tegijaid palju, raha vähe

Eesti kunstituru häda on selles, et see on nii pisike. Eestis müüakse aastas galeriides ja stuudiotes kujutava kunsti ja tarbekunsti teoseid umbes 70 miljoni krooni eest. Galeriide osa kujutava kunsti müügis on hinnanguliselt 70% ja tarbekunsti puhul 50%. Ülejäänud teosed müüvad kunstnikud ise või leiavad need omaniku muid kanaleid pidi. Seega võib oletada, et müüakse umbes 110 miljoni krooni eest aastas. Eesti kunstnike liitu kuulub ümmarguselt 900 liiget, kes kõik küll ei tegutse aktiivselt, ja leidub ka aktiivseid kunstnikke, kes liitu ei kuulu. Kunstnike liidu liikmeskond võiks olla üks selles sektoris töötavate inimeste arvu lähtealus. On ka teine mõõdupuu. Näiteks kõrgemat kunstiharidust pakkuvatel kõrgkoolidel tuleb viimase 50 aasta peale kokku 2000 vilistlast (s.t võimalikud tööealised kunstnikud).

Tõsi, nendest teadmata hulk ei tegutse kunstnikuna. Eesti kunsti-galeriides töötab 170 inimest. Järeldus on üks: tegijaid palju, raha vähe. Paljud kunstnikud elavad peost suhu. Kuid eesti kunst on asi, mida väärtustada ja kunstiteoste tellimise seadus laiendaks turgu. Ühiskondlik tellimus kunsti järele on olemas – kunst on muutunud jälle populaarseks. Näiteks Tallinna Kunstihoone teatas just publikurekordist. Lahtisi otsi on ka. Eelnõu määratleb, mis see soetatav kunstiteos peaks olema, kuid jätab samal ajal valikuvõimaluse. Näiteks tuleb avaliku funktsiooniga hoone seinale riputada maal või paigaldada skulptuur, kunstiteoseks võivad olla ka hoone olulised osad, näiteks fresko või vitraaž. Selleks võib olla ka tekstiil, video, elektrooniline kunst…

Mida lahterdada kunstiks?

Kunstiteoseks ei lahterdata aga selliseid teoseid, mis on „ehitise arhitekti või projekteerijate loodud dekoratiivsed või funktsionaalsed elemendid. Need on osa hoone sisekujundusest või arhitektuurilisest lahendusest ja ei ole eraldi kunstiteosed”. Ehk siis plaatidest laotud kunstiline põrandalahendus võib olla nii sisekujunduselement kui ka kunstiteos. Siin peab valiku tegema terve mõistus. Eelnõu järgi peab ideekonkursi žürii koosnema kahe kolmandiku ulatuses inimestest, kes on loomeliidu liikmed. Ülejäänu on lahtiseks jäetud ehk siis paljutki hakkab määrama tellija. Kuidas see avaldab mõju teoste tasemele? Kuidas hakkavad välja nägema kunstiteoste hinnakokkulepped? Ja kuidas luua õukondlikkust vältiv olukord, et ideekonkursside tulemused oleksid mitmekesised ja tellimused ei kukuks pidevalt samasse auku? Loodetavasti tuleb kultuuriministeerium järelevalvega kenasti toime.