Foto: RIA Novosti/Scanpix

Kas Vladimir Putin on hulluks läinud?

Ei, üldse mitte. Tema käitumine on väga praktiline ja tegevus minu jaoks täiesti loogiline. Ta usub, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim tragöödia –nagu ta ise on selle sõnastanud. Ta tahab saavutada kontrolli Nõukogude Liidu kunagiste alade üle ja eriti nende, kus asuvad venekeelsed kogukonnad. Ta tahab saavutada olulise mõjuvõimu teiste endiste Nõukogude vabariikide üle – Balti riigid välja arvatud –, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani, Ukraina ja Moldova üle. Ta tahab neid näha nõrgana ja tahab ära hoida nende integreerumise Euroopasse. Ta on valmis kasutama mis tahes vahendeid, mida peab tõhusaks ning millel on tema jaoks vähe miinuseid.

Kas teie arvates on Kremli ja Putini eesmärk taastada kunagise Nõukogude Liidu piirid või isegi midagi enamat?

Ma ei arva, et Nõukogude Liidu piiridest kaugemale minnakse, kuid ma liigitaksin Putini eesmärgid kolme kategooriasse. Kõigepealt on eesmärgiks saavutada Venemaa otsene kontroll valdavalt venekeelsete territooriumite üle ja see kätkeb eneses ka piiride muutmist.

Teine eesmärk on saavutada otsustav mõjujõud aladel, mis ei pruugi olla venekeelsed –näiteks Gruusia, suurem osa Moldovast, suurem osa Ukrainast. Kolmandaks on eesmärgiks kasvatada Vene mõju nii regionaalses kui globaalses mastaabis, olgu siis tegemist Kesk- ja Ida-Euroopaga, Lääne-Euroopaga, Lähis-Idaga, Iraaniga või Lõuna-Aasiaga. Venemaa tahab olla suurvõim ning sestap üritab Putin saavutada kõiki kolme eesmärki. 

Teine mainitud eesmärkidest on hävitava mõjuga, sest see õõnestab demokraatlikke protsesse, valitsusi ja majandusi. Vene mõju välismaal ei pruugi tavaolukorras olla väga tugev, arvestades seda, kui nõrk on tegelikult nende majandus ja vähene nende [sõjaline] võimekus. Aga kuna Ameerika Ühendriigid on hõivatud riigiloomega (ingl k: nation building – toim.) ja on oma strateegilist tähelepanu ümber suunamas Aasiale (ingl k: pivot to Asia – toim.) ning Euroopa on mures oma euroala ja eelarvekärbete pärast, siis näeb Putin oma võimalust tegutsemiseks.   

Ma tahan lisada seda, et praegusel hetkel, võrreldes teiste endiste Nõukogude Liidu aladega, on Balti riigid Venemaa jaoks eraldiseisev kategooria. Putin näeb teid NATO liikmetena ja teab, et Balti riikide ründamine oleks juba teistsuguse lävepaku ületamine kui Ukraina või Gruusia puhul. Ta näeb teid osana Euroopa Liidust, pigem läänelike ja üsna sidusate ühiskondadena. Nii et kuigi Venemaa kasutab propagandat, üritab mõjutada vene keelt kõnelevaid kogukondi, avaldab survet ja kasutab mõjuhoovana energiat, ei ole minu arvates siiski tõenäoline, et ta püüaks Baltimaid üle võtta või nende territooriumit hõivata Ukrainaga sarnasel viisil. Ma arvan, et siin on suur vahe.

Kui tõhus on olnud Lääne vastureaktsioon?

See ei ole olnud tõhus. Lääne praeguse lähenemise puhul on valesti kaks põhimõttelist asja. Üheks neist on sanktsioonide ja sissesõidukeeldude kehtestamine alles pärast seda, kui Venemaa on midagi teinud. Venemaa on juba tunginud Ukrainasse, seega me ei peaks ootama midagi enamat. Aga me oleme tegutsenud sel viisil, et me ei kavatse kasutada uusi meetmeid seni, kuni Venemaa pole astunud edasisi samme territooriumide hõivamisel. Ma leian, et see on viga. Me peame kehtestama väga karmid sanktsioonid, panema kohe paika reisikeelud ja muud meetmed saavutamaks seda, et Venemaa hakkaks pidama läbirääkimisi nendest pääsemiseks. Praegu neil sellist stiimulit pole.

Kurt Volker on mõttekoja McCaini Instituut tegevdirektor.
Ta on ka mõttekoja Atlantic Council vanemnõunik ning John Hopkinsi ülikooli Atlandi-üleste suhete uurimiskeskuse vanemteadur. Suursaadik Volkeril on selja taga rohkem kui 23-aastane karjäär USA välisteenistuses; muuhulgas on ta töötanud USA suursaadikuna NATO juures (2008-2009) ning abivälisministri asetäitjana Euroopa ja Aasia küsimustes (2005-2008). Aastatel 2001-2005 oli Volker USA riikliku julgeolekunõukogu Euroopa- ja Euraasia-küsimuste direktor. Oma karjääri alustas 1986. aastal CIAs välispoliitika-analüütikuna.


Loe täispikka intervjuud värskest Diplomaatiast!

Aprillikuu Diplomaatia avaartikli autoriks on Eesti uus kaitseminister Sven Mikser, kes lahkab Venemaa Ukraina-vastase agressiooni mõju Euroopa julgeolekule. See mis näib uus, on mõnikord unustatud vana, tõdeb Mikser osutades, et Moskva imperiaalne ambitsioon ja soov lähinaabrite üle kontrolli omada ei ole iseenesest midagi uut. Uus murettekitav trend on Miskeri sõnutsi aga asjaolu, et üha sagedamini räägivad Vene poliitikud ja Kremli-meelsed analüütikud päris varjamatult sellest, et Moskva ei pruugi tulevikus naaberriikide vastaseid agressiooniakte kavandades hakata üldse mingeid ettekäändeid otsima või neid provokaatorite abiga ise looma.

Diplomaatiale antud intervjuus mõtestab Venemaa käitumist ja Lääne reaktsioone julgeolekupoliitika ekspert Kurt Volker. Tema sõnutsi peab Lääs reageerima Venemaa agressiivsele käitumisele senisest jõulisemalt, sest järeleandlikkus võib ahvatleda Moskvat proovile panema ka NATO liikmesriikide julgeolekut.

Õigusteadlane René Värk analüüsib oma artiklis Venemaa käitumist Ukrainas rahvusvahelise õiguse vaatenurgast. Krimmi liitmine Venemaaga kõigutas kehtivat poliitilist, julgeoleku- ja õiguslikku korda, leiab Värk. „Venemaa kasutab poliitilisi ja õiguslikke põhjendusi, mis ei kannata kriitikat või mida on lihtsalt väga keeruline mõista.“

Diplomaatia avaldab ka politoloog Lilija Ševtsova pikema essee Venemaa juhtkonna strateegilistest eesmärkidest. „Võib järeldada, et Putin on igati valmis kogu riigi sulgema ja maksma süveneva isolatsiooni hinda võimulpüsimise nimel,“ kirjutab Ševtsova. „Igatahes on Putin praegu kiirlaskuja režiimis. Ta kihutab mööda rada aina allapoole, keegi ei suuda teda peatada ja ka ta ise ei suuda enam kurssi muuta.“

Raamatuarvustuste rubriigis tutvustab Kaarel Tarand Marléne Laruelle`i teost „Russias’s Arctic Strategies and the Future of the Far North.“