Kust tuleb Kevin ja kuhu jäi Rein?
Tallinna ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi õppejõud Annika Hussar selgitab nimepaneku tagamaid.
••Kuidas sünnib nimemood?
Nimedega on nagu kõige muugagi: alati on neid, kes eelistavad kindla peale minna, valida midagi, mis sobib üldise ja parasjagu tavapärasega, neid, kes tahavad moejooni rõhutatult esitada, ja neid, kes soovivad tingimata eristuda.
Samal ajal aga ilmneb, et isegi kui vanemad otsivad oma järeltulijale erilist nime, jõuavad nad seletamatu sotsiaalse vaistu ajel ikkagi ühtede-samade nimedeni ja sünnibki uus mood. Kui moes on keerukamad ja võõrapärasemad nimed, otsitakse järgmisena üles eriti lihtsad ja eestlastele vanast ajast tuttavad nimed, või vastupidi. Kindlasti mõjutab nimepanekut ka välismaailm, eriti nüüdsel ajal. Mõneti võetakse võõrapäraseid nimesid üle sellepärast, et see teine keel/kultuur on parasjagu prestiižsem, teisalt lihtsalt uuenduste otsingul. Näiteid võib tuua ka riigikorra mõju kohta: muidu väga kergesti lähematelt ja kaugematelt naabritelt nimesid laenanud eestlaste seas on erakordselt vähe selgelt venepäraseid nimesid, eriti Teise maailmasõja järgsel ajal, aga ka kahe maailmasõja vahelisel ajal.
••Kui kiiresti need muutused toimuvad?
Üha kiiremini. 20. sajandil vahetusid nimed põhimõtteliselt 15–20 aasta tagant. Praegu nimemood aga nii selgesti välja ei joonistu: esineb nii uusvanu nimesid kui ka värskeid laene teistelt maadelt. Aga võib-olla paistab see kümne aasta pärast vaadates teisiti.
••Kui palju aega läheb, et teatud nimed taas moodi tuleksid? Praegu ei kujutaks kaheaastaseid Sirjesid või beebi Reinusid ettegi.
Hoidutakse nimedest, millega on liigselt isiklikke seoseid, ehk siis kindlasti üks põlv tagasi, aga ka vanaemade-vanaisade põlvkonna nimedest. Kui praegust nimekasutust vaadata, siis leiame jälgi 19.–20. sajandi vahetusest: Elisabeth, Emma, Johanna, Lisette, Marta, Johannes ja Karl olid ka tol ajal populaarsed.
••Aga kuidas Kevin äkki nii populaarseks sai? 2004. aastal oli see alati moes olnud Eesti nimede kõrval populaarsuselt 6. kohal.
Kevin ja umbes samal ajal moodi tulnud Robin on lihtsalt hea struktuuriga ja eesti keelde hästi sobituvad nimed. Seevastu samal ajal populaarseks saanud Steve ja häälduspärane Stiiv jällegi nii edukad ei olnud. Steve võiks eestlase pilgu jaoks hoopis naisenimi olla (vrd Eve) ja sellised eksitusi võimaldavad nimed laiemalt levima ei hakka. Kevini menu võib muidugi põhjendada ka „Üksinda kodus” filmide ja Kevin Costneri populaarsusega (eeskujusid on kindlasti ka teisi olnud) – sümpaatne tegelane/näitleja, meie keelde sobituv nimi, miks mitte lapsele see nimi valida?
••Millised on päris ehedad eesti nimed ja kas neid on ka ise kunstlikult juurde loodud, nagu näiteks keeleuuenduses juhtub?
Eestipärasteks nimedeks peetakse ajaloolistele eesti sõnatüvedele toetuvaid nimesid ning kunstlikult loodud, eesti sõnavarale toetuvaid nimesid. Viimaseid hakati looma ja laiemalt tutvustama 1880. aastatel, aga ka 20. sajandi alguses. Õied ja Salmed olid 1900. aastaks mõnes üksikus piirkonnas juba edetabeli tipus. Eriti menukaks said eestipärased nimed 1930. aastatel, kui oli aktuaalne nimede eestistamine: Helju, Sirje, Laine, Leelo, Endel, Kalju, Vello on kõik selle aja nimed.
Eestipärased on ka laenatud, aga meil siiski mitusada aastat kasutusel olnud ning üldiselt omaks peetud nimed, nagu näiteks Ann, Anu, Mai, Jüri, Mikk, Tõnis. 20. sajandil joonistus välja kaks selget laennimede perioodi, 1940- ja 1980-ndad. Tuleb siiski nentida, et nimed olid erinevad: 1940-ndatel olid populaarsed Tiiu ja Rein, 1980-ndatel nt Kadri, Triin, Liis, Kristjan, Tanel, Priit. Nõnda on vanemad siiski varasemaid nimesid vältinud ning uusi võimalusi otsinud.
••Mis tingimustel ametnik värske lapsevanema nimesoovist keelduda võib?
Nimi peab vastama eesti ortograafiale või esinema soovitud kujul kusagil maailmas reaalse isiku nimena.
••Aga Kirsi Kivi, Olev Ait ja muud tähendusega nimed? Minu nimi on Riin, kas ma võin abielluda mehega, kelle perekonnanimi on Tambu?
Tähendusega ees- ja perekonnanimede kombinatsioone on lastele nimeks pandud küll. Kui tähenduses pole midagi halvustavat, siis keeldumiseks põhjust polegi. Abiellumisel on pisut teised reeglid ja erilisi kombinatsioone välistada ei saa.
••Mujal maailmas on täheldatud sotsiaalse klassi mõju nimedele. Kas Eestis on ka nii?
Eestis sellealaseid uuringuid tehtud ei ole. Kui nimeuurimisega alustasin, pärines enamik materjali sünniaktidest ja püüdsin mõnda aega ka vanemate haridustaset silmas pidada, aga sealt küll midagi välja ei joonistunud. Tavalisi ja haruldasi nimesid panid nii kõrgelt haritud kui ka põhiharidusega vanemad.
••Viimaste kümnendite jooksul on Eestis segaabielude arv suurenenud. Kas meil on ka „seganimesid” rohkem – näiteks vene eesnimi ja eesti perekonnanimi?
Üht- ja teistpidi kombinatsioone on Eesti ikka olnud, nii abielude kui ka nimede osas. Kuigi üldiselt pannakse Eestis samu nimesid kui Venemaal, võib öelda, et veidi enam on siinsete venelaste seas neutraalseid nimesid, mis on levinud või vähemasti tuttavad nii siin- kui ka sealpool piiri: nt Maria, Anna, Erika, Anton, Eduard, Edgar. Segaperedes on umbes sama lugu, pannakse sobituvaid nimesid, aga ka selgelt eesti- või venepäraseid nimesid.
••Nüüd pannakse palju ka kaheosalisi nimesid, mis veel mõned kümnendid tagasi nii levinud polnud. Millega seda põhjendada?
Kahe nime panemine oli 1980-ndate keskpaigas keelatud, ent nüüdseks on see taas moodi tulnud. Osalt on see traditsioon meil alati olemas olnud: 19. sajandi lõpus oli meil piirkondi, kus peaaegu kõik lapsed said kaks nime, samas jälle mõnel pool polnud see komme üldse tuntud.
Kindlasti on siinkohal tunda ka välismaa mõju, teame ju, et enamikul soomlastest on ametlikult kaks nime, nüüd juba järjest rohkem ka kolm nime.
••Te olete uurinud nimede panekut ka 19. sajandil. Millised nimed on jäänud, millised kadunud?
19. sajandi 80-ndateni kasutati üsna üldiselt vanu laennimesid (Liisa, Juhan). Hiljem vahetusid seni tavalised laennimed samade nimede rahvusvaheliselt tuntud täiskujude vastu: nii sai Marist Marie või Maria, Liisast Elisabeth, Jaanist-Juhanist Johannes, Priidust Friedrich jne. Need olid eestlaste jaoks üsna võõrad nimed ja nende kõrvale oli lihtne kasutusse võtta täiesti uusi ja seni tundmata nimesid. Selliste näiteks võiks olla Alma, Olga, Marta, Arnold, Oskar, Osvald.
Sajandi lõpus hakkasid naisenimede moes levima tasapisi eestipärastena soovitatud nimed: Linda, Salme, Õie.
