2010. aastaks olid Jenniferil tekkinud kasvaja siirded ja ta hakkas regulaarselt keemiaravi saama. Siirete puhul ei olnud enam paranemisvõimalust, see oli niiöelda krooniline vähk ja tähendas pidevat ravi. Ravitsüklid hakkasid nende elu korraldama. Kui vähk enam edasi ei arenenud, pidasid nad ravi edukaks, kuid kui oli tekkinud uusi vähirakke, siis oli see tagasilöök. Selline oli nende elurütm.

Kõik see oli räsiv ja väsitav ning Jennifer ja Angelo tundsid, et nende pere ja sõbrad ei saanud aru, kui tõsiseks nende elu oli muutunud. Nad tundsid, et nende tugigrupp on kadumas, kui neil seda kõige rohkem vaja oli. Neile öeldi tihti, et kõik saab korda, Jenniferi ravitakse üheks maailma parimaks peetavas onkoloogiahaiglas maailmas ning nad peaksid ikka positiivseks jääma. Angelo sõnul oli see tohutult frustreeriv - nad ju olid positiivsed, selles ei olnud iva.

"Tegelikkus oli, et igapäevane elu vähiga on räsiv ja inimesed, kes seda läbi peavad elama, vajavad abi." Angelo ja Jennifer mõtlesid, et kui inimesed näeksid, mida nad läbi peavad elama, nad äkki ei ütle enam lauseid nagu "kõik saab korda, mõelge positiivselt ning kõige tähtsam, et nad oleksid meie jaoks olemas." Nende kõige suuremast hirmust oli saanud reaalsus. Kui sõnadest enam ei piisanud, hakkas Angelo Jenniferi pildistama. "Alguses olid fotod mõeldud perekonnale ja lähedastele sõpradele," selgitab Angelo.

Mõni aeg pärast seda, kui nad olid fotosid lähedastega jaganud, soovitas üks hea sõber nende lugu internetis jagada. Jennifer andis nõusoleku ja ei võtnud kaua, kui nad hakkasid saama e-kirju naistelt, kes samuti võitlevad rinnavähiga ning kes said julgustust Jenniferi väärikusest, sihikindlusest ja jõust. Angelo sõnul said nad kirju ka naistelt, kes otsustasid kontrolli minna lugedes ja nähes Jenniferi lugu.

Paraku sai 2011. aasta detsembris vähk Jenniferist võitu.

Halvast midagi head

"Tahtsime oma lugu jagada, et inimesed näeksid, kui oluline on olla olemas lähedasele, kes võitleb vähiga. Ma postitan fotosid tänaseni, sest see aitab mul eluga edasi minna ilma Jenniferita. Teadmine, et meie lugu aitab teisi ja et midagigi head tuli millestki halvast, aitab mul hommikuti voodist välja saada," ütles Angelo.

"Ma loodan, et jagades läbielatut mõistetakse paremini, milline on elu vähiga ja kui oluline on elu mitte iseenesestmõistetavalt võtta. Me ei teadnud sellest reaalsusest midagi enne, kui Jenniferil rinnavähk diagnoositi. Kuidas saavad teised olla teadlikumad, kui keegi oma lugu ja kogemusi ei jaga?"

Lõpetuseks ütleb Angelo, et Jenniferi oli imeline naine, kes elas täisväärtuslikku elu ning võttis maksimumi kõigest, mis elu talle ette söötis. "Ma tahan, et maailm teaks Jeni, sest ma arvan, et ta on tõeline kangelane," ütleb Angelo.

Järgnev fotoseeria näitab Jenniferi võitlust vähiga, kemoteraapiat, kiiritust, karmide rohtude räsivat mõju ja tugevate valuvaigistite kõrvalmõjusid.


Vaata ka: