Kui levinud on lähisuhtevägivald?

Ülemaailmne Terviseorganisatsioon viis 2002 .aastal läbi uuringu 48-s maailma erinevas paigas ja selgus, et 15-49- aastastest naistest oli elu jooksul kogenud initiimpartneri vägivalda 15-71% uuritavatest. Uuringule eelnenud aasta jooksul oli vägivalda kogenud 5,5% Norra , 3 % Kanada, kuid näiteks 54% Etioopia naistest.

Erinev levimus viitab vägivalla tegelikule erinevale levimusele, kuid ka naiste valmidusele vägivalda tunnistada ja ära tunda. Eesti Naiste Terviseuuringu põhjal oli vägivalda lähisuhte partneri poolt viimase aasta jooksul kogenud 18% küsiltetud 2207-st 16-49- aastasest naisest.

Tulemus on sarnane teiste Eestis läbiviidud uuringutega. Hiljutiv viisime läbi uuringu rasedate hulgas, mis näitas, et Eestis esineb vägivalda, sh lähisuhtepartneri poolt põhjustatud vägivalda enam kui samas uuringus osalenud Belgia, Rootsi, Norra, Taani ja Islandi naiste hulgas. Niisiis ei ole põhjust arvata, et tegemist on vähelevinud nähtusega. Lisaks näitavad uuringud ka seda, et lähisuhtevägivalda esineb kõigis sotsiaal- majanuslikes rühmades.

Kas lähisuhtevägivald erineb teistest vägivallaliikidest?

Lähisuhtevägivald eristub teistest vägivallaliikidest mitmest aspektist. Esiteks on lähisuhtevägivald tabuteema ja sellest on keeruline rääkida. On ju raske on t unnistada, et sind alandab ja peksab inimene, kes tegelikult peaks sind armastama.

Teiseks, lähisuhtevägivald leiab aset kodus, paigas, mis peaks olema kõige turvalisem. Kolmandaks, vägivald on pikaajaline korduva iseloomuga ja tsükliline protsess – vägivallale järgnevad sageli leppimisperioodid, mis annavad lootust ja mida on kõrvalvaatajal raske mõista. Nagu ka seda, miks ohver vägivallatsejast ei lahku. Kodust äraminek (erinevalt mistahes muust kuriteopaigast) on keeruline ja lisaks ei peata see vägivalda. Kuhu läheks minu rase patsient oma kolme väikese lapsega olukorras, kus ta abikaasa on piiranud võimalusi suhelda nii sõprade kui päritoluperega ja ta on isoleeritud kõikidest sotsiaalsetest tugivõrgustikest?

Neljandaks, lähisuhtevägivalla ohver on enamasti naine ning vägivalla tunnistajateks on sageli lapsed, kelle kaitsmine vägivalla eest on iga vanema kohus. 2004-2005. aastal viidi Lääne-Eesti politseiprefektuuris läbi lähisuhtevägivalda kaardistav pilootuuring ja selgus, et 40% naistele tekitatud kehavigastustest ning 70% vägistamistest pandi toime laste silme alla, peaaegu iga kolmas mees pööras oma agressiooni ka laste vastu. Ja lõpuks, teadusuuringutes on veenvalt tõestatud, et lähisuhtevägivald mõjutab oluliselt tervist.

Lähisuhtevägivalla mõju tervisele

Vägivalla tagajärjed füüsilisele tervisele on ilmsed. Ameerika Ühendriikides on 40% vägivaldselt surnud naistest (4% meestest) tapetud oma lähisuhtepartneri poolt. Lisaks väga erinevatele vigastustele on vägivalda kogenutel ka oluliselt suurem risk vaimse tervise häireteks, eriti depressiooniks ja posttraumaatilise stressi häireks.

Vägivalla ohvrid põevad immuunsüsteemi suutlikkuse vähenemise tõttu sagedamini viirusinfektsioone ja neil esineb oluliselt sagedamini psühhosomaatilisi haigusi, näiteks ärritunud soole sündroomi, fibromüalgiat jne. Nende hulgas tuleb sagedamini ette riskikäitumist ja seksuaaltervise häireid. Eesti Naiste Terviseuuringu põhjal kasutasid viimase aasta jooksul lähisuhtepartneri poolt vägivalda kogenud naised kaks korda harvem rasestumisvastaseid vahendeid kui lähisuhtevägivalda mittekogenud naised, nad ei olnud kaks korda tõenäolisemalt kasutanud kondoomi, neil oli suurem risk haigestuda seksuaalsel teel levivatesse infektsioonidesse ja risk teha kordusaborte.

Raseduseaegne vägivald on tõsine probleem, sest vastupidiselt arvamusele, et rasedus võiks naisi vägivalla eest kaitsta, vägivald raseduse ajal pigem sageneb. See on omakorda seotud veel sündimata laste tervisega. Vägivalla ohvritel esineb sagedamini raseduse katkemisi, enneaegseid sünnitusi ja madalakaalulisi vastsündinuid.

Arenenud maades sureb raseduse ajal lähisuhtepartneri käe läbi enam naisi kui rasedustoksikoosi või diabeedi tõttu - need on haigused, mille varajast avastamist raseduse ajal peame ülioluliseks. Kuna vägivald on pikaajaline, siis on tervisehäired samuti kroonilised, põhjustades nii isiklikke kannatusi kui ka suuri tervishoiukulutusi.

Kuidas ma saan oma patsienti aidata?

Tervishoiusüsteemis on lähisuhtevägivalda sarnaselt kogu ühiskonnale samuti siiani enamjaolt ignoreeritud. Siiski, viimasel ajal oleme selle teema lülitanud ka naistearstide ettevalmistusprogrammi. Samal ajal on tervishoiutöötaja võimalused abi anda enam kui kesised. On hea, et meil on naiste turvakodude süsteem, mis on tekkinud vabaühenduste initsiatiivil ja kus pakutakse ka õigus- ja psühholoogilist abi. Kuid Eestis püsib visalt arvamus, et tegemist on inimestevaheliste suhete eripäraga ega ole märgatud selles sisalduvat olulist kahju rahvatervisele.

Enamikes Euroopa riikides on lähisuhtevägivald seadustes eraldiseisev muudest vägivalla liikidest ja see on aidanud selle nähtuse vastu edukalt võidelda. Lisaks annab see signaali kogu ühiskonnale, et tegemist on kuriteoga. Lähisuhtevägivald ei ole seotud üksikute inimeste vägivaldse iseloomuga vaid on käitumismudel, milles vägivallatseja mitte ei oska, vaid ei taha teisiti käituda. Rusutud ohvrid, kelle enesehinnang on pideva alavääristamisega tambitud olematuks, ei ole sageli võimelised enda eest seisma.

Lähisuhtevägivalla puhul on tegemist psühholoogiliselt paradoksaalse olukorraga, kus ohver tunneb end süüdi ja vägivallatseja tunneb ennast ohvrina. Abi vajavad mõlemad. Eelmise nädala Eesti Päevalehes Kadri Ibruse poolt avalikustatud kurb lugu aitab mõista, millises olukorras on ohver ja kuidas isegi lähenemiskeelu taotlemine leiab vastuseisu. Minu kui naistearsti abi on kuulamine, vägivallatingimusteta taunimine ja ohvri süütunde kustutamine, lisaks erialane tähelepanu ja muude vajaduste (psühholoogiline abi) väljaselgitamine. Kui palju me suudame selliseid lugusid tegelikult taluda?