Lapsepsühholoog: meil kõigil on õigus oodata, et me lapsed tänaval peksa ei saaks!

Kuidas on juhtunud, et lastekaitse ei kaitse enam lapsi, vaid vanemate õigusi?

Isa peksab ema ja seejärel vägistab teda põrandal, seda näeb pealt 11-aastane poeg. Peale tohutu süü tunneb laps sügavat põlgust vereloigus vedeleva haletsusväärse kogu – oma ema vastu. Sel hetkel kaotab ta korraga mõlemad seni turvalised kiindumusobjektid.

Ooma kodus vägivalda nähes võib laps hakata instinktiivselt hoidma tugevama ehk vägivaldse vanema poole, tal tekib traumaatiline seotus. Seda seletab vajadus turvatunde järele, mida ohvrist vanem ei suuda pakkuda.

Ent lapsed võivad hakata vägivaldsest kodust hoopis eemale hoidma ja otsida kuuluvustunnet mujalt. Tänavast saab uus kodu ja sealsetest lastest uus pere. Seega on perevägivald ka hiljuti Eesti ühiskonda raputanud noortekampade probleemi taimelava.

„On suur tõenäosus, et samal ajal, kui üks noor peksab Kanuti pargis endast nõrgemat, saab tema õde või ema kodus peksa,” kirjutas kriminoloog Jako Salla hiljuti Eesti Päevalehe arvamusloos. Oma töö ja kogemuste põhjal nõustume täiesti tema arvamusega.

Enamasti omandavadki noored vägivaldse käitumismustri kodust. Vägivald on õpitud käitumine, mis avaldub sagedamini siis, kui oled ise vägivalda kogenud või pealt näinud.

Vägivallatsejale tundub, et vägivald tagab privileegi, mis kindlustaks justkui elus parema edasijõudmise. Võim joovastab ja teiste alistamine võib pakkuda suurt rahuldust. Võimu saavutamiseks ja hoidmiseks võivad vägivallatsejad ka ohtralt manipuleerida. Laps, kes näeb vanemate vahel vägivalda, õpib seda kasutama kui aktsepteeritavat konfliktide lahendamise viisi.