Koolivaheaja pikkus erineb riigiti väga järsult. Soomes algab kool tõepoolest augustis. Taanis, Saksamaal ja Hollandis saavad lapsed suvel vaid kuus vaba nädalat. Aga miks peaks meie, eestlased, hakkama just neid mudeleid juurutama?

Meedia kohus ongi visata kivi vette ja vaadata, mis saab. Vabas riigis võib igaüks oma arvamust avaldada. Siiski tuleks hoiduda jutust, mida on raske, kui mitte võimatu põhjendada.

Pikk vaheaeg olla jäänuk, atavism ajast, mil sügisestel põllutöödel vajati ka laste käsi. Väide ei pea paika. Ka esimese vabariigi ajal mindi kooli septembri alguses. Agraarküsimuse asemele tuleb rääkida lapse psüühikast, mille teabetihe kooliaasta välja kurnab. Ja päris kindlasti Eestimaa suvest, mis alles augustiks merevee soojendab. Ka sellest, et meie kliima ei soosi vabas õhus toimetamist teistel vaheaegadel, et laps ise on meelsamini õues augustis kui oktoobris. Aga asi pole kliimas. Asi on lapse võimalusest vaimselt puhata ja teha seda pikalt, et ühelt poolt taanduks koolistress ja teiselt poolt viibiks laps võimalikult palju õues aktiivselt liikudes ja kehale koormust andes. Eesti laste ülearuse kehakaalu kasvu kurb statistika kinnitab vajadust viia laps istuvast asendist jooksvasse.

Kui vanemad kurdavad, et lapsel on kodus igav ja teha pole midagi, on see sotsiaal-, mitte haridusprobleem. Kindlasti on riigil ja omavalitsustel veel väga palju teha, tagamaks kõigile Eesti lastele tervislik ja sisukas vaba aja, sealhulgas suveaja, veetmine. Aga selleks ei pea muutma suvevaheaja kestust. Koolitöö kannustamise asemel tuleks korraldada näiteks tasuta teaduslaagreid. Seal võib õpetada ja kinnistada kooliprogrammi aineid, ent teha seda teises vormis, väljaspool koolihoonet ja lõimitult ohtra füüsilise tegevusega. Värsket õhku ei asenda miski, aga ühelgi koolil pole piisavalt vabaõhuruume, et iga klass saaks iga ilusa ilmaga väljas olla.

MTÜ Lastekaitse Liit palub kõiki visionääre, aga ka otsustajaid – järgime Eestis kehtivaid õigusakte, praegu siis ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja lastekaitseseadust. Mõlemas on sõnaselge säte: kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid.

Konventsioon rõhutab, et lapsel on õigus puhkusele ja jõudeajale. Iga arukas inimene teab seda ka ilma seadusteta. Laps vajab suve samamoodi nagu meie vajame füüsiliselt ja vaimselt tervet last, meie tulevikku.