Loodan, et Läti poliitikute jaoks peituvad siin tõepoolest „enam kunagi ei tee” õppetunnid. Eriti neile, kes riigi sellesse seisu viisid. (Veebruarist saadik peaministri ametit pidav Dombrovskis räägib tasaselt ja vaatab maha, meenutades olekult pigem ontlikku ametnikku kui kriisi epitsentris kamandavat kindralit –

P. S.) Meie majanduses oli hulgaliselt tasakaalustamatust. Meil oli Euroopa Liidus kõige kiiremini kasvav majandus, kasvuarvud olid koguni kahekohalised, aga sellele vaatamata ei tasakaalustanud eelmine valitsus eelarvet. See oli kõige peamine viga. Kui sa ei suuda eelarvet tasakaalustada isegi kahekohalise kasvu tingimustes, siis võib vaid ette kujutada, milliseid eelarveprobleeme see praeguseks tähendab. Teiseks, inflatsiooni ja laenubuumi vastaseid meetmeid rakendati suure hilinemisega. Nüüd on meil kinnisvarahinnad tippaja tasemest rohkem kui poole võrra kukkunud ja paljudel on raskusi laenude tagasimaksmisega. Üks viga oli veel see, et spekulatiivset tegevust kinnisvaraäris ei maksustatud. Füüsilise isikuna võisid sa osta kinnisvara, oodata aastakese ja müüa selle makse maksmata edasi, mis muutus tol hetkel suisa rahvusspordiks. Nii juhiti raha tootlikumatest valdkondadest eemale. 

•• Veel veebruaris oli teil mõistlik töökoht Euroopa Parlamendis, mida tavaliselt ei peeta kuigi stressirohkeks paigaks. Mis sundis teid sellises seisus peaministri ametit vastu võtma?

Ma olen ilmselt ikka veel liiga noor, et endale rahulikku paika leida (Dombrovskis sai mõne nädala eest 38 – P. S.). Olime olnud mitmeid aastaid opositsioonis ja küsisime endalt: kui me pole valmis halval ajal tööd üle võt-ma, siis mis teeb meid eelmisest valitsusliidust paremaks? Olime valmis töö üle võtma, et vältida tõsiseid probleeme riigi maksevõimega ja tegutseda majanduse taastumise nimel.

•• Kui pikad on teie tööpäevad?

Kiirematel aegadel, näiteks eelarvemuudatuste ja IMF-iga läbirääkimiste ajal on meil koosolekud ka õhtul kella 9–10 ajal. Juuli teisel poolel ja augusti algul oli suhteliselt vaikne, aga nüüd töökoorem taas kasvab.

•• Ilmselt ei tee see amet teid populaarsemaks. Usaldus riigi-institutsioonide vastu pole aga Lätis olnud kuigi suur ka vaatamata valitsuste vahetumisele. Mis on selle põhjus?

On mitu põhjust, mis on aastate jooksul kuhjunud, neist märkimisväärseim on korruptsioon ja mitte kuigi targad otsused. Korruptsiooni osas jõuab see välja teatud erakondi mõjutavate oligarhideni. Asja tegid hullemaks 2006. aasta parlamendivalimised, mille puhul valitses tunne, et nende tulemusi mõjutas kampaaniapiirangute eiramine kahe erakonna poolt. Need kohtuasjad kestavad ikka veel. Olukorda teravdasid veel Aigars Kalvitise valitsuse (peaminister 2004– 2007, Läti Rahvapartei – P. S.) katsed vallandada korruptsioonivastase võitluse büroo juhti (Aleksejs Loskutovs – P. S.), kes oli saanud üsna menukaks sellega, et ta tõesti võitles korruptsiooniga. See viis massimeeleavaldusteni, mida hiljem nimetati vihmavarjurevolutsiooniks. Jaanuarikuised rahutused polnud seotud niivõrd majandusseisu, kuivõrd korruptsiooniküsimustega. Nüüdsed valitsuse ebapopulaarsuse põhjused on aga seotud majandusotsustega – eelarvemuudatus 500 miljoni lati osas, mis tähendab 20 protsendi ringis palgakärpeid...

•• Sellises seisus kipuvad juhiks hakkama inimesed, kes teavad väljapääsu. Teie esimesed sada päeva on läbi. Mis päästaks Läti kriisist?

Kriisi lõpp on seotud üsna otseselt piirkonna seisundiga ja minu arust kehtib see üsna ühtmoodi nii Läti kui ka Eesti ja Leedu kohta. Esimene faktor on laenude kättesaadavus. Teine probleem puudutab eelarvelõikeid: palgakärpeid, pensionide vähendamist ja samaaegseid maksutõstmisi. Seega ei saa me eeldada, et kasv tuleks sisenõudlusest, sest me teeme kõike vastupidi sellele, mida oleks vaja teha sisenõudluse paisutamiseks.

•• Sisuliselt käitute te risti vastupidi ülejäänud maailmale?

Jah, ka nii võib öelda, kuid selleks on mõjuvad põhjused. Näiteks vaatamata kõigile eelarvekärbetele eeldame me, et tänavune eelarvepuudujääk võib olla kuni 10 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Pärast kõiki ebapopulaarseid lõikeid on 10-protsendine puudujääk ikka väga tõsine defitsiit. Sellises seisus kogume me väga kiiresti riigivõlga. Niisiis, kust kasv tuleb? Riigi toetuste osas keskendume me tööstusele, mis on suunatud ekspordile. 1. juunist käivitasime eksporditagatiste skeemi, paigutasime ümber EL-i toetused, määrasime esmatähtsusega tööstusvaldkonnad, kus rakendame ka teatud maksuergutusi. Ma eeldan majanduse taastumist regiooni elavnemise ja ekspordisektori kaudu, sellele me peamegi keskenduma.

•• Mis valdkonnad need siis on?

Need on tavapärased valdkonnad, kus me peame tegutsema sihipärasema suunaga ja liikuma suurema lisandväärtuse poole, nagu näiteks toiduainetööstus, mis on tugev kõigis Balti riikides. Samuti tuleks keskenduda ravimi- ja keemiatööstusele, ka logistikale.

•• Kuidas ajaraamidega on? Mõned riigid väidavad, et nemad tulevad juba kriisist välja. Millal Läti võiks kriisist väljuda?

Eeldame, et praegu on käes kriisi põhi ja olukord stabiliseerub. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt eeldame, et kasv taastub 2010. aasta IV kvartaliks, aga langus väheneb järk-järgult eelseisvate kvartalite jooksul.

•• Igapäevatasandi kohta on kuulda, et haiglaid suletakse.

Kui me räägime reformidest, siis need on juba pikalt hilinenud. Analüüse on nende kohta tehtud juba 1990. aastatest, ka Maailmapank osutas 2007. aastal sellele vajadusele. Aga tollane valitsus suisa salastas haridus- ja tervishoiusüsteemi analüüsi. Nüüd peame reformid kiirendatud korras ellu viima. Tervishoiu alal on meil tegevuskava, mis näeb ette haiglatevõrgu optimeerimise. Praeguselt 52 haiglalt liigume 24 suunas.

•• Kuidas teile tundub, kas läti rahva hulgas on sel raskel ajal veel säilinud solidaarsust ja ühtsustunnet?

Praegusel ajal on solidaarsust ühiskonnas rohkem kui niinimetatud rikastel aastatel. Iseküsimus on see, kas on ka solidaarsust valitsusega. Seepärast teeme me koostööd tööandjate ühenduse, ametiühingute, pensionäride liitude ja kohalike omavalitsustega, et jõuda 2010. aasta eelarve asjus kokkuleppele.

•• Kas eurole ülemineku asjus on konsensus säilinud?

Keegi ei sea seda eesmärki küsimuse alla. Me loodame täita Maastrichti kriteeriumid 2012. aastaks, see tähendab eelarvepuudujääki alla kolme protsendi SKT-st. See tähendab euro käibele tulekut 2014. aastal.

•• Kui te selle töö vastu võtsite, siis küllap olid teil ka teatud eeskujud kas teistest riikidest või sootuks ajaloost. Kas teil on mingeid õppetunde, millest te praegu Lätis lähtute?

Esimene õppetund on ikkagi see, et tuleb järgida põhilisi makromajanduse seadusi. Kui neid eirata, tulevad hädad ja Läti on selle selge näide. Pole vaja leiutada mingit väga keerulist poliitikat, kui asi on lihtsatest reeglitest kinnipidamises ja isegi seda on raske teha, arvestades populismi ja eri huvirühmade survet.