Parts, Laasi ja Estonian Airi lennuk Delfi/Eesti Ajalehed

Uue lennufirma Nordic Aviation kiirkorras loomine näitas selgelt, et Estonian Air on mahakandmisel ning mingit lootust selle päästmiseks enam pole. Muidugi on koos taasiseseisvumisega sündinud rahvusliku lennukompanii häving Eesti inimeste jaoks kurb sündmus, kuid ettevõtte viimase aja heitlus ellujäämise nimel oli kõike muud kui meie riigi mainet tõstev. Kogu selle traagilise loo juures pööratakse kahetsusväärselt vähe tähelepanu küsimusele, kes peaks tekkinud olukorra eest vastutuse võtma.

Sõna otseses mõttes õhku on kadunud 130 miljonit eurot (!) riigi raha ning selle tulemuseks vaid majandusminister Kristen Michali viril naeratus “Aktuaalse Kaamera” otsestuudios, ning kinnitus, et valitsus vabandab kõigi ebamugavuste eest. Michali eelkäija Juhan Parts aga on juba jõudnud tuliselt oma ametiajal tehtud otsuseid kaitsta, süüdistada Euroopa Komisjoni suure pildi mittenägemises ning leiab, et asjaga tuleks kohtusse minna. Loomulikult on Partsil põhjust ärevil olla, sest just tema majandusministriks oleku ajal algas maksumaksja raha põletamine juba lootusetus olukorras.

Mitte, et Partsil süda selle tuulde lastud 130 miljoni pärast väga valutaks, seda mitte. Rohkem on tema mure põhjustajaks Eesti esindaja ametikoht Euroopa Kontrollikojas. Seni võrdlemisi libedalt läinud lobitöö selle positsiooni hõivamiseks võib saada tekkinud olukorras suure tagasilöögi.

Tero "33 000 eurot kuus" Taskila

Läheme aga ajas veidi tagasi ning vaatame kuidas jõudsime olukorda, kus kaduma on läinud 130 miljoni eurot maksumaksja raha. Pärast SAS-i sisulist taandumist Estonian Airist oli Eesti riigi osalus 2012. aastaks kasvanud 97 protsendini. Mäletatavasti ei soovinud SAS enam asjaga tegeleda, kuna kahjumlikkus oli liiga suur. Kulisside varjus otsiti firmale ka üsna aktiivselt investorit või ostjat, kuid kehvade majandustulemuste tõttu kosilasi ei leitud. 2011. aasta juunis tõi Joakim Helenius, Estonian Airi nõukogu esimees ning Juhan Partsi soosik ja IRL-i suursponsor, ettevõtet juhtima Tero Taskila. Mehe, keda avalikkus ning ka Delfi mäletab kui Tero “33 000 eurot” Taskila.

Taskila esitas nõukogule ja üldkoosolekule (ehk Juhan Partsile) oma ambitsioonikaid plaane lennufirma arenguks ning selle kujundamiseks õhusadamaks, kus Tallinn kujuneks transiitreisijate lennuvahetuse jaamaks. Need plaanid kiideti loomulikult suure PR-töö saatel heaks, vaimustust ei varjatud. Uus strateegia tõi juba esimese kuuga aga kaks ja pool miljonit eurot miinust ning 2012. aasta kogukahjumiks kujunes 30 miljonit. Taskila sai skandaali saatel ametist priiks, kuid tänu “kuldsele langevarjule” 100 000 euro suuruses summas polnud tal sugui põhjust tuleviku ees muretseda. Veelgi enam, Taskila rõhutas ühes vähestes hiljem antud kommentaarides, et riikliku lennufirma üles ehitamine pole võimalik tingimustes, kus riik elab pikema visioonita vaid valimistest valimisteni.”

Hiigelkahjumi üle võtnud Jan Palmer tuli aga tööle koos kahe nõunikuga, mis erinevate väljaannete hinnangul läks riigile kallimaks kui Taskila 33 000 eurone kuupalk. Palmeri plaanidest ei saanud aga asja ning vaatamata kahjumi vähenemisele ei suudetud ettevõtet edukale teele suunata. Samuti ei olnud Palmer nõus paljude ekspertide soovitusega kujundada Estonian Air ümber odavlennufirmaks. Lisaks probleemidele teenuse kvaliteediga (reiside sagedased ärajäämised, hilinemised) rippus kirvena lennufirma pea kohal Euroopa Komisjoni menetlus keelatud riigiabi andmise osas. Kõik see tekitas olukorra, kus tihti lendavad ning reise pikalt ette planeerivad inimesed püüdsid võimalusel Estonian Airi vältida. Loomulikult kajastus see ka firma majandustulemustes. Kuni 7. novembril saabus Euroopa Komisjoni otsus, mis oli vaid kinnituseks ebaõnnestunud juhtimisele.

Estonian Airi raha väärkasutamist peab uurima riigikontroll

Euroopa Komisjoni endine asepresident ja transpordivolinik Siim Kallas nentis, et Brüsselis oli juba algusest peale selge, et Estonian Airile anti riigiabi, mis pole reeglitega kooskõlas. Seda kummalisem on olukord, kus Eesti kõrged ametnikud ning poliitikud väitsid tuima näoga, et loodetakse vaid parimat. Euroopa poolt antud kolme aasta pikkuse armuajaga otsuste selgitamiseks ei suudetud midagi tarka ette võtta ning tulemus on selline, nagu täna näeme. Euroopa Komisjonist nenditi (ajakirjanduse väitel), et Eesti valitsus kaotas nende usalduse koostöö soovimatuse ning kehva kommunikatsiooni tõttu.

Tekkinud olukord meenutab justkui Nõukogude-aegset majandusmudelit, kus tehasest kaduma läinud toodangu hulk läks nii suureks, et direktor tuli edutada mõnele kõrgemale ametikohale, kus pole võimalik sedavõrd palju kahju teha. Lisaks Estonian Airile ei saa me unustada ka teisi Partsi majandusministriks oleku ajal toimunud juhtumeid: Eesti Energia ja Utah’i kõrb, Eesti Energia ja Auvere elektrijaam, Eesti Raudtee ja Daisy Tauki dividendid… Põhjaliku ülevaate teemadest, kus üldkoosolek Juhan Partsi isikus on tekitanud küsitavusi maksumaksja raha sihipärases kasutamises on kirjutanud Kadri Paas Delfi Ärilehes “Parts praalib, aga põhjuseta”. Soovitan lugeda.

Täna on Juhan Parts valitsuse poolt kõige soositum kandidaat Euroopa Liidu Kontrollikoja kõrgele ametikohale. Ametikohale, kus kontrollitakse, kas Euroopa Liidu kulusid ja tulusid kasutatakse vastutustundlikult ja kaitstakse maksumaksjate huve. Aga võib olla polegi valitsusel muud varianti kui saata siit ära mees, kes nii palju rehepappi teinud, et kodumaa majandus enam sellele vastu ei pea?

Esmaspäeval, 9. novembril toimub Keskerakonna juhatuse koosolek. Teen ettepaneku koosoleku päevakorras täiendavalt arutada Estonian Airiga seotud raha väärkasutamist ning pöörduda selle uurimiseks Riigikontrolli poole. 130 miljoni euro raiskamist (mille eest saaks neljarealiseks Tallinn-Ikla maantee) ei saa võtta kui paratamatust. See peaks tekitama rohkem muret kui vaid mure koha pärast Euroopas.