Lauri Laats Foto: Rauno Volmar

Aastavahetusel tehakse alati prognoose järgnevaks aastaks. Ennustustega tulevad välja nii poliitikavaatlejad kui ka tähtedelt ja kuult inspiratsiooni ammutavad horoskoobimeistrid. See on tänuväärt tegevus, sest keda siis ei huvitaks, mida lähitulevik endaga toob.

Eks igal inimesel ole algava aasta suhtes just temale iseloomulikud ootused, ent Eesti jaoks on 2018. aasta keskseks teemaks, kas Kaja Kallas suudab päästa sisetülide tuules vankuma löönud Reformierakonna või on tema bravuurika esiletõusu taga staarparteilaste leppimine paratamatu allakäiguga.

Vana kuninga tütrena evib ta erutavalt lootustandvaid geene. Rahvale ju teadupärast meeldivad põlvest-põlve kanduvad muistendid tegusalt õiglasest valitsejast, kes oma laste näol tuleb tagasi priiust tooma ning tõde kuulutama. Eks ole ka omamoodi tähenduslik, et Eesti ummikusse jooksnud presidendivalimised päästma tundmatu naiskandidaat ning Reformierakonnale uue hingamise toojana nähakse karismaatilist noort naist. Igatahes on Kaja Kallases positiivset ainest piisavalt, kuigi olgem ausad, ega ta selle saavutamiseks eriti pingutama pole pidanud.

Ent pingutagu messias kuidas tahes, pole kindel, kas lõhenenud ja senise maine minetanud, uuenevas poliitilises reaalsuses lootusetult eksinud erakond ongi veel päästetav.

Reformierakonna traagika algab tema liikmete enesekesksusest ning orienteeritusest isiklikele huvidele. Kuni on, mida jagada, süsteem toimib. Peale opositsiooni langemist, on reformistide mänguruum jäänud üha ahtamaks ning paljud, kes arvasid, et varumängija pingile tuleb istuda vaid ajutiselt, muutunud äärmiselt närviliseks. Aeg pressib peale ning positsioonid tuleb võtta enne kui vanade teenete kuld pole veel lepalehtedeks muutunud. Ka jürgenligilik tiib pole lõplikku seisukohta võtnud ja ehkki keelekasutus jätab sageli soovida, pole lastetoa puudumine takistanud Eesti zirinovskitel erakonnas keskset positsiooni haarata. Sõnades võib ju ladvik Kaja Kallast kiita, ent kas nad soovivad ka erakonna ümberkujundamisel sel määral kaasa mängida, kui esimehekandidaat eeldab, on enam kui kahtlane. Kusagil sügavas tagalas istub IT-asjatundja Ansip ning ajab muigvelsui oma asja. Ärganud on ka külmikuehmatusest kosunud Rõivas, kes siiani ei suuda mõista, kuidas jätkus erakonnakaaslastel südant temasugune ilus ja ponks poiss puhkusele saata. See värk nõuab veel klaarimist. Nii et kõik on segi reformistide majas ja perekondlikku õnne pole ollagi.

Oluliselt on muutunud erakonna kuvand. Härralik frakk on Pevkuri hillitsev-punnitatud juhtimisel vahetatud T-särgi vastu ning ballikõlblikkust tagasi võita polegi niisama lihtne. Veel mõne aasta eest oli hõlbus riigipiruka juures istudes majandada. Võis jagada Eesti poliitmaastiku valgeteks ja mustadeks jõududeks ning nautida täiel rinnal valgele rahvale mõeldud eeliseid. Ent Brüsselis polnud võimalik taolist rassistlikku belletristikat veenvalt selgitada ning võimas kujund heideti üle parda. Pikalt kasutati populaarsuse hoidmiseks vene kaarti. Kaja Kallase programmilisest läkitusest selgub, et seda on kavas teha ka edaspidi, ent vahepeal jõuliselt areenile ilmunud EKRE oskab valeturakat sootuks veenvamalt ning on jätnud Reformi võitluses müütilise ürgkaruga teist viiulit mängima.

Võimas vastandumine Keskerakonnaga on Reformi trump läbi aegade, kuid ka mudamaadluse aeg näib ümber saavat. Ratase valitsuse tasakaalukas kompromissivalmidus, arukas riigijuhtimine ning Keskerakonnas toimunud muutused ei jäta kahtlust, et Reformierakonna tõrjumispoliitika kaotab üha enam toetust. Uue aja märgiks on koostöö ja Eesti elu edasiviimiseks kasulike kokkulepete otsimine ning kui Kaja Kallas oma läkituses erakonnakaaslastele ei pühenda sellele ridagi, vaid püüab tüli taas lõkkele puhuda, pole ta piisavalt tõsiseltvõetav, et tema peale kogu varandus mängu panna.

Veel üks põhjus on Reformierakonnal muretsemiseks. Veebruaris algav protsess Tallinna Sadama juhtide üle, võib tuua äärmiselt ebameeldivaid paljastusi nii erakonna ladvikule, kui erakonnale tervikuna. Kõik märgid näitavad, et kohtu alla antud tegelased ei pruugi täbarasse olukorda sattununa pidada kinni senisest vaikimistaktikast ning toovad Reformierakonna juhtimisel riigifirmas toimunud kuritarvitused täies hiilguses päevavalgele. Tegemist on pommiga, mille plahvatusjõudu on raske ennustada. See võib viia seni veel reitingutes häid tulemusi pälvinud erakonna ajaloo madalamasse seisu.

Olukord Reformierakonnas on pehmelt öeldes nadi ja vaevalt suudab ka Kaja Kallas siin kiiret pööret tuua. Õige hetk muutusteks on mööda lastud ja aeg rullinud seni edumeelset kuvandit kandnud erakonnast halastamatult üle. Tõenäoliselt ei kao vastuolud peale sisevalimisi, vaid süvenevad veelgi ning võitlus erinevate tiibade vahel teravdub viimase piirini. Vastastikku naeratades üritatakse üksteisele jalga taha panna.

Kaja Kallas pole aga siiski messias, vaid meeldiv inimene ning tõusev täht poliitikataevas, kelle võimetest ei pruugi oravapartei päästmiseks siiski piisata.