Lauri Laats: pensionid vajavad tõstmist, kohe ja erakorraliselt

Üks tavaline Mustamäe pensionär Helju, kelle pangakontole laekub iga kuu umbes 400 eurot, peab sellest tasuma 130 eurot korteriga seonduvateks kuludeks. Helju on õnneks erinevalt oma veel allesjäänud sõbrannadest tugeva tervisega, nii et ravimitele kulub vaid 40–60 eurot ning elamiseks jääbki üle 200 eurot.

Olukord riigis kinnitab meile, et pensionid vajavad tõstmist. Kohe ja erakorraliselt. Asi on väga lihtne: valdav osa pensionäridest ei ole jõukad, nad peavad elama väga säästlikult ning iga ootamatu väljaminek tähendab üle jõu käivat kohustust, mis sunnib kuskilt veelgi rohkem kokku hoidma, enamasti kõhu arvelt. See, et osta tuleb vaid allahinnatud kaupa ning süüa seda, mis parajasti kampaaniahinnaga märgistatud, ei ole inimväärne vanaduspõlv. See, et tuleb valida kahe nädala toiduraha ja uute saabaste vahel, ei ole inimväärne. See, et vanainimesed ei peagi saama endale midagi lubada, ei ole inimväärne. 

Jätame aga hetkeks kõrvale riiete ja jalatsite, isegi esmatarbekaupade ostmise. Jätame kõrvale isegi sellise luksusteenuse nagu hambaravi. Mõtleme, mis juhtub siis, kui kõrge iga toob kaasa uusi terviseprobleeme ja ravimite peale hakkab kuluma üha rohkem. Mis siis, kui sellest seni üle jäänud 200 eurost läheb pool või rohkemgi arsti kirjutatud uute ravimite ostmiseks? Tahad elada, pead võtma ravimeid. Kust kohast see raha kokku hoida? Vähem süüa! Ja nii satub eakas lõpuks olukorda, kus lihtsalt tavalise toidu söömisest saab luksus ning tühi kõht on igapäevane kaaslane.

Küsimus, kas erakorraline pensionide tõstmine on vajalik ja võimalik, on toonud endaga kaasa seesuguse poliitikutepoolse hingetuks jooksmise, mille sarnast sai viimati näha 2016. aasta novembris, valitsuse vahetuse ajal. Pensionite teema kütkestab sedavõrd, et igas asendis saab näha idee tuliseid pooldajaid ja mõistagi ka tuliseid vastaseid.