Narkostatistika kinnitab, et senine võitlus selle XXI sajandi katku vastu pole meil olnud edukas. Kuigi aeg-ajalt kuuleme mõne narkodiileri kinninabimisest ning hiljuti paljastati koostöös Hispaania võimudega mõjukas narkokett, jõuavad tänavaile üha suuremad kogused meelemürki ja uue trendina üha ohtlikumad ning fataalsemalt tapvad ained.

Et narkokaubanduse ja meelemürkide tarbimisega seotut kontrolli alla saada, vajame ennetavaid meetmeid pakkuvate asutuste ja politsei tööd koordineerivat ühtset narkopoliitikat. Kui senine tegevus narkokahjude ohjeldamisel pole tulemusi andnud, tuleb leida kitsaskohad, mis seda takistavad, kaardistada möödalaskmised ning koostada uus tegevuskava.

Süstlavahetuspunktid pole lahendus.

Tervise Arengu Instituut, mille ülesandeks on narkoennetus, leiab, et narkosurmade peamiseks põhjuseks on Tallinna süstlavahetuspunktide väike arv. TAI eesmärgiks on rajada süstlavahetuspunktid kõigisse linnajagudesse. Sealjuures on tegutsetud räpakalt ning kogukondi kõrvale jättes, mille tulemusel jäi avamata süstlavahetuspunkt Sitsi tänaval. TAI ametnikud on käitunud üleolevalt, salatsenud ja püüdnud oma otsuseid jõuga läbi suruda. TAI pole kaalunud lisaks süstlavahetuspunktide käivitamisele muid narkoennetusvõimalusi. See näitab instituudis valitsevat sisemist kriisi, kus suudetakse tegutseda vaid ühes suunas.

Läinud aastal valmis TAI-s uurimus „Kahjude vähendamise keskustega kaasnevad riskid Tallinna näitel“, kus uuritakse süstlavahetuspunktide mõju ümbruskonna kriminogeensele olukorrale. Seal leitakse, et tuleb rajada seitse keskust: kaks Lasnamäele Pae ja Seli asumisse, üks Põhja-Tallinnasse Sitsi asumisse, üks Lillekülla, üks Männikule, üks Mustamäele Kadaka asumi piirile ja üks Õismäele.

Kuigi TAI näeb süstlavahetuspunkte narkoprobleemi peamise lahendajana, pole elanikud nende asutamisega nõus. Tuleb tunnistada, et inimeste hirmud on põhjendatud. Ülalmainitud uurimuses hoiatatakse, et keskuse rajamisega langeb piirkonnas turvatunne ning kokkupuude ebaadekvaatsete narkomaanidega võib lastele kaasa tuua šoki või psüühilise häire, ent sellega soovitatakse harjuda. Vanemaid lohutatakse, et keskuse töötajad saavad lastele selgitada narkomaanidega seonduvaid ohte. Lapsevanematele pannakse südamele, et nad peavad tagama lapse ohutu liikumise lasteaeda, kooli või huviringi. Selleks tuleb lapsi saata. Kui vanamatel endal selleks võimalus puudub, soovitatakse saatja palgata. Samuti tuleks lapsele selgitada, kuidas käituda, kui ta näeb narkojoobes inimesi ning juhul kui ta saab nende nägemisest häiritud, tuleb lapsega sellest rääkida, tõsisema trauma tekkel aga võtta ühendust psühhiaatriga.

Veel tunnistatakse, et süstlavahetuspunkti asutamisega kasvab piirkonnas narkootikume süstivate inimeste kontsentratsioon, mis loob võimaluse konfliktide tekkeks. Ohu maandamiseks soovitatakse paigaldada turvakaamerad, mis jälgivad keskuse ümbrust ning häirenupp, millega saab vajadusel kutsuda appi turvafirma. Elanikele soovitatakse lukustada keldrid ja muud kergesti ligipääsetavad ruumid.

Tegemist on ikka äärmiselt küünilise programmiga, kus kõik ebameeldivused ja kulud jäetakse külmalt elanike kanda ning punkti asutaja ei vastuta sisuliselt millegi eest.

Politsei töö tõhustamine ja ennetus annavad parema tulemuse.

Süstlavahetuspunktid ei tegele ennetusega ning ei mõjuta tänavale sattuvate narkootikumide hulka. Pigem loovad nad süstivatele narkomaanidele illusiooni, otsekui oleks tegemist ühiskonnas aktsepteeritud erinevusega, millega kaasnevatest kuludest osa (süstalde maksumuse) on riik valmis kompenseerima.

Narkootikumide tarbimist aitab siiski vähendada eelkõige politsei tõhusam töö ning ennetustegevus, mille käigus selgitatakse narkosõltuvuse hukutavaid mõjusid ning toetatakse pahest loobujaid psühholoogiliselt.

Ka TAI-l oleks aeg mõttekrampidest vabaneda ning mõista, et vahetuspunktid loovad üksnes illusiooni narkoprobleemidele lahenduse otsimisest, vähendades aga oluliselt piirkonna turvatunnet ja rikkudes sellega sadade ja tuhandete normaalsete linlaste elukvaliteeti.