Hoidmaks kodanikkonda ühtsena, säilitatakse demokraatlikes ühiskondades traditsioone, mis seovad erinevaid sotsiaalseid rühmi. Üheks selliseks rahva sidujaks peaks tänapäeva Eestis olemagi president. Otseselt riigijuhtimiseks pole meil presidenti ju vaja. President pole peaminister ega tõenäoliselt ka ei saa selleks, nagu pakkus välja Siim Kallas. Presidendi osalus poliitiliste otsuste langetamisel ning täitevvõimu suunamisel jääb edaspidigi marginaalseks. Just presidendi võimalused koosmeelt luua, on põhjuseks, miks kulutame eelarvest suuri summasid Kadriorus istuva tseremoniaalse riigipea ja tema meeskonna ülalpidamiseks.

Seda olulisem on lõpuni selgeks rääkida ja tulevikus välistada olukorrad, mis määrivad presidendi ametiketti. Siin ei piisa näpuga viibutamisest, vaid sellele peab järgnema selge moraalne hukkamõist ning karistus, kui ühendajast saab lahutaja.

President pole bränd või logo

Presidendi kuvand pole bränd või logo, mida saab mitmeti mõista ning mis pakub äratundmisrõõmu üksnes käputäiele fanattidele. Presidendilt eeldatakse ausust, riigimehelikkust ja kodanike põhiõiguste eest seismist.

Nagu selgub, mõtles meie eelmine riigipea kavaldades ja vassides vaid isiklikule heaolule. Mees, kes kuulutas, et häbeneb Eesti rahvast, kuna sellel puuduvat piisav tolerantsusvaru, tegutses samal ajal asjadega, mis meie tolerantsust ei vääri. Ent presidendi institutsiooni kahjustamises ei saa süüdistada üksnes Toomas Hendrik Ilvest. Meedias ilmunud paljastused näitavad selgelt, et Kadriorus toimunud kuritarvitused polnud sooloesitus, vaid leidus nii otseseid kui kaudseid kaasosalisi.

Rahval on õigus teada, kelle kaasabil presidendi mainet hävitati. Seni, kuni püütakse ringkaitsesse tõmbununa juba avalikuks tulnud fakte kinni mätsida või toimunu tähendust pisendada, saab Eesti riigi tõsiseltvõetavus jätkuvalt kahjustatud.

Kõigepealt tuleb meenutada, millised jõud kümne aasta eest Ilvese, kõiki käepäraseid poliittehnoloogia nippe kasutades, võimule upitasid. Reformi, IRL-i ja sotside toonaste juhtfiguuride soov mugavuspresident pukki saada, oli nii suur, et ei vaevutud analüüsima, mida kauge külalise valimisvõit endaga kaasa toob. Terasemad poliitikavaatlejad viitasid juba toona Ilvese võhiklikkusele ja leigusele Eesti riigi suhtes. Ometi oli ahvatlus rahva hulgas populaarsele vastaskandidaadile ära teha nii suur, et välistas igasuguse ettevaatuse.

Ilves ei ärmatanud üksi. Küsitavusi tekitab ka endise EAS-i ametniku, praeguse Riigikogu kantselei juhataja Maria Alajõe tegevus. Ilvese krediitkaardilembus ei tekkinud samuti tühjalt kohalt. Seda soodustas tolleaegse presidendi kantselei direktori Siim Raie ükskõiksus. Pole võimalik, et direktor ei teadnud, mis tema haldusalas toimub. Ta kas ei hoolinud või siis lootis raha raiskamisele läbi sõrmede vaadates presidendi soosingut pälvida. Täna on Raie muinsuskaitseameti juhataja. Kõige kummastavam on aga see, et uurimisorganid pole presidendi tegude vastu vähimatki huvi ilmutanud. Miks?

Presidendi peab valima rahvas

Üha uued paljastused endise presidendi vägitegudest kahjustavad Eesti mainet rohkem, kui seda suudavad teha vaenuliku välisriigi meediamanipulaatorid. Ilvese karistamatus kahjustab Eesti ühiskonda juurteni. Kui me ei suuda toimunule õiglast hinnangut anda, jätkub ühiskonna lõhestumine. See annab teatud seltskondadele signaali, et jokitamine ja ärmatamine on okei.

Et välistada tulevikus ärmatamised, krediiditamised ja muu ebapuhas sahkerdamine presidentide poolt ja nende ümber, peab järgmistel presidendivalimistel langetama otsuse rahvas. Riigi maine on liiga tähtis, et jätta see erakondade võimuihast pimestatud tagatubade solgutada. Kui inimene tunneb, et president on just tema president ning president teab, et on oma rahva valitud president, on enesekontroll loodetavasti siiski suurem, kui see seni on olnud.

Kuigi praegune president pole rahva valitud, on mul siiski siiras usk ja lootus, et praeguse presidendi kõnede paatos ja logos ning eriti eetos jäävad üksteist täiendama ilma kahtlusteta.