Ilmselgelt hämmastavad ja hirmutavad USA uue presidendi Donald Trumpi tegevus ja sõnad maailma avalikkust, sealhulgas suurt osa eestlastest.

Hirm võib ühendada. Mitmes Euroopa riigis on saanud selgemaks ja vastuvõetavamaks, et riigikaitsele tuleks rohkem raha kulutada. Trump on mitu korda toonitanud, et NATO Euroopa liitlased on kaitse eest võlgu. Ta otsustas NATO riikide juhtide kohtumisel peetud kõnes loobuda ühest lausest, mis oleks kinnitanud USA jätkuvat toetust kollektiivkaitsele. Selle lause ärajätmine tekitas paljudes taas hirmu.

Pärast Trumpi Euroopa visiiti ütles Saksamaa liidukantsler Angela Merkel: „Ajad, kus me saime täiel määral teistele loota, on mõneti möödas, nagu ma olen viimase mõne päeva jooksul kogenud.”

Senaatorid, kongresmenid, asepresident Mike Pence võivad üksteise järel neile külla läinud eurooplastele korrutada, et USA on samasugune kui enne, aga kui Trump seda ei ütle, siis kinnitustest ei piisa.

USA eelmise presidendi Barack Obama ajal hakati irooniliselt kasutama väljendit „Thanks, Obama!” juhtudel, kui midagi oli muutunud (sinu silmis) halvemuse poole ja selles oli tõenäoliselt süüdi president. Sinu kodulinnas suleti söekaevandus? „Thanks, Obama!” Koolis hakati poistele õpetama õmblemist ja tüdrukutele treimist? „Thanks, Obama!” Eestis oleks selle vaste „Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?”.

Aga Obama (võtame siis natuke laiemalt – Ameerika Ühendriikide) käitumine külvas muret ja hirmu kaua enne seda, kui Donald Trump suutis kõigele vindi peale keerata.


Avalehele
42 Kommentaari
Loe veel: