Laurie Penny: kas feministidel (meestevihkajatel) on brändimuutust vaja?
Feministid ei meeldi kellelegi. Vähemalt nii tuleb välja Toronto ülikooli uuringust, kus leiti, et inimesed siiamaani usuvad “tüüpilisi” sterotüüpe feministide tegevuse kohta. Nende stereotüüpide hulka kuuluvad “meeste vihkamine” ja “ebahügieeniline” olek. Need stereotüübid vähendavad oluliselt naiste vabaduse, kui eluviisi, atraktiivsust. Feminism on üks paras segadus ja peaks end korda tegema. Selleks, et kõnetada tänapäeva noori naisi, peaks feminism oma jalad ära raseerima ja juuksuris käima.
Ajakiri Elle näib sama arvavat. Moe- ja iluajakiri, mis ei ole ajalooliselt eriti märkimisväärne manuaal soorevolutsiooni koha pealt, andis oma panuse sel kuul looga “feminismi brändimuutmisest”. Nad palusid kolmel reklaamiagentuuril anda soopoliitikale korralik stiilimuutus ja lihv.
Tulemuseks on skeemid ja palju erkroosat ühemõttelisust, mis töötleb välja kõik koleda naiste liberatsioonist – nagu sõna “feminism”, millega paljudel näib probleem olevat. Nad eelistaks, et me mõtleks esmalt meeste tunnetele, kui räägime tööst, palgast ning seksuaalvägivallast, et oleksime vähem ähvardavad, paneksime selle kõik ilusamini riidesse. Nad eelistavad, et räägiksime “võrdsusest”, kui üldse peame rääkima. Need, kellel on omad huvid status quo-s eelistaksid, et noored naised käituksid rohkem nagu nad peaksid ja teeksid kõik, sealhulgas poliitika, nii ilusaks ja meeldivaks, kui võimalik.
Muudame feminismi brändi
Idee feminismi brändimuutusest millekski, mille poole püüelda, mis oleks soovitud aksessuaar, mida on sama lihtne teha kui detox-dieeti pidada (ja oleks sama vähe hirmutav), ei ole uus idee. Samuti ei ole Elle esimene ajakiri, mis seda hiljuti üritanud on.
Kuid kahjuks on feminismi võimalik rebrändida vaid mingi piirini ilma, et see kaotaks oma põhiolemust, mis on raske, väljakutsuv ja täis tõsiusklikku viha. Seda võib küll siluda ja seksikamaks teha, kuid lõpuks on põhjus, miks inimesed sõna “feminism” hirmutavaks peavad see, et see on hirmuäratav kõigile, kes usuvad meeste privileegi. Feminism nõuab meestelt maailma, kus nad ei saa erilise kohtlemise osaks kuna nad on lihtsalt sündinud meestena, omaks võtmist. Ilus kirjastiil ei tee seda lihtsamini seeditavaks.
“Tänapäeva noored naised” ei ole need, keda peab veenma, et feminism on ikkagi vajalik ja “ajakohane”. Muutused tehnoloogias on tekitanud aktivismi-tulva sugudevahelistes küsimustes (näiteks projektide Unslut ja Everyday Sexism näol) ja muutused kultuuris, mis ilmnesid näiteks vastulöögina seksuaalvägivallale Indias. Kõigis nendes liikumistes on noored naised need, kes vägesid juhatavad, koos paari vanema generatsiooni tegijaga, keda aastakümned mõnitamist ei ole heidutanud.
Moeajakirjandus ja iluturg jäävad kindlaks ideele, et noored naised on nõtked, lahked ja lõputult mures selle pärast, kuidas nad poistele meeldima hakkaksid. Samal ajal võitlevad päris naised ja tüdrukud vastu kultuurile, mis üritab jätkuvalt esindada meie soove ning muuta meie poliitikat nunnuks ja turundatavaks.
Naiste valik
Koleda ja ebaihaldusväärse feministi stereotüüp on põhjusega olemas. See on viimane kaitse naiste vastu, kes on natuke liiga häälekad ja natuke liiga poliitilised. Lihtsalt öelge neile, et kui nad jätkavad samamoodi, ei hakka keegi neid kunagi armastama. Parandage mind, kui eksin, kuid olen alati uskunud, et feminismis (ja ükskõik mis radikaalses poliitikas) on mõned põhimõtted olulisemad, kui olla jumaldatud. Eriti nende meeste poolt, kes eelistaks, et naised naerataks vaikselt ja kasvataks juuksed pikaks.
Tsiteerides üht varajast naisõiguslast ja inimõiguste eest võitlejat Susan B Anthonyt: “Ettevaatlikud inimesed, kelle põhiline eesmärk on oma reputatsiooni või sotsiaalseid standardeid säilitada, ei too kunagi muutust esile. Need, kes on tõsiselt valmis, on nõus tegema mööndusi ja minema kaasa põlatud ideede ja toetajatega ning vastutama tagajärgede eest.”
Ma ei ole väga vana, kuid piisavalt vana, et märgata, et aeg, mil meeldisin kõige rohkem meestele, oli ka aeg, kui olin kõige haavatavam, jõuetum ning ebakindlam iseenda suhtes. Aeg, mil olin kõige tugevam ja julgem, oma saavutuste üle kõige uhkem, oli aeg mil mind kutsuti raskeks mõrraks.
Kuid see on valik, mis naistel on vaja teha, sama palju kui ükskõik mis hetkel ajaloos: kui palju oleme nõus ohverdama, et me meestele meeldiks?
Copyright Guardian News & Media 2013
