Lea Arme: kas oleme orjad edasi? Mitte keegi ei hakanud isehakanud terroristile vastu ega viinud probleemi ka juhtkonna ette

„Sinus ei ole üldse kaastunnet,“ tähendas poeg mulle süüdistavalt otsa vaadates. „Kõik inimesed ei oska enda eest seista, kõik ei ole niisugused nagu sina!“

Missugused nad siis on, mõtlesin. Tõepoolest – missugused?

Kui keegi sulle külge tuleb ja see sulle ei sobi, mis sa siis teed? Hakkad ju vastu? Või lased endaga teha, mis teisel pähe tuleb – et las tirib mu kleidikaeluse valla ning vahib mu ihu, las käperdab mind, kust aga tahab, ma ei tee midagi ega ütle midagi, lahtise käega piki nägemist lajatamisest rääkimata?

Mina lihtsalt seisan nagu post ja lasen sellel kõigel sündida, sest mind ahistatakse ja ma olen ohver ja ohvril ei sobigi kuidagi reageerida… sest mis ohver ta muidu on?

Pagana imelikul ajal ikka elame. Kuidas me küll omadega siiamaani jõudsime – ja miks?