Lembit Jaanits ja tema ajastu
Lembit Jaanitsa praktiline arheoloogiaalane töö algas juba stuudiumi ajal laborandina arheoloogiamuuseumis, sügisel 1944 osales ta sõjale jalgu jäänud arheoloogiliste kogude evakueerimises ja järelevalves. Kui aastal 1947 loodi Eesti NSV TA Ajaloo Instituut, mille juurde moodustati ülikooli arheoloogide ja kogude baasil arheoloogia sektor, asus sinna tööle ka Lembit Jaanits, algul laborandi ja nooremteadurina. Pärast kandidaadiväitekirja "Neoliitilise ja varase metalliaja asulad Emajõe suudmealal" (ilmus hiljem venekeelse monograafiana) kaitsmist 1954 valiti ta vanemteaduriks. Akadeemik Harri Moora surma järel 1968 määrati Lembit Jaanits arheoloogiasektori juhatajaks. Seotus endise töökoha ja kolleegidega püsib tänaseni, ka pärast pensionilejäämist.
Lembit Jaanits, rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud uurija, on olnud järjekindel ja viljakas. Ülikoolipäevil välja kujunenud huvi kiviaja vastu konkretiseerus hiljem selle noorema järgu – neoliitikumi uurimiseks. Enne teda oli Eesti noorema kiviajaga tegelnud arheoloog Richard Indreko, kuid pärast põgenemist Rootsi 1943 uurimistööd katkesid. Diplomitöö kirjutas L. Jaanits Tamula noorema kiviaja asulakohast ja matmispaigast. Tööd jätkusid arheoloogiliste kaevamistega Emajõe suudmealal, Pärnu jõe alamjooksu piirkonnas, Kunda Lammasmäel ja Kunda järve ümbruses. Hiljem uuriti muistseid asulakohti Kagu-Eestis (Villa, Tamula ja Kääpa asulakohad), Saaremaal (Loona, Naaka-
mäe ja Kõnnu), Kesk-Eestis (Valma ja Siimusaare) ning Kirde-Eestis (Narva Joaoru ning Riigiküla). 1968–76 juhatas L. Jaanits kaevamisi Sindi lähedal avastatud meie kõige varasemas, Pulli asulakohas. Oma põhiseisukohad on ta avaldanud kahes mahukas suurteoses, "Eesti esiajalugu" 1982 (riiklik teadus-
preemia 1983) ja "Eesti talurahva ajalugu" (1992). Temalt pärineb ka praeguseks üldiselt aktsepteeritud teooria tüüpilise kammkeraamika kultuuri soome-ugrilisest päritolust.
L. Jaanits oli üks esimesi eesti arheolooge, kes mitte ainult ei mõistnud täppisteaduste tähtsust arheoloogias, vaid asus neid ka praktikasse rakendama. Juba 1948. aastal kasutas ta Tamula ja Villa asulakohtade uurimisel fosfaatanalüüsi, mis võimaldab määrata asulakoha intensiivsemalt kasutatud piirkonnad. Ühena esimestest N Liidus hakkas ta kiviaja muististe dateerimisel kasutama radiosüsiniku meetodit. Tulemuslik oli koostöö geoloogide ja paleobotaanikutega. Tänu oma laialdastele teadmistele, täpsusele ja tõenäoliselt sünnipärasele võimele eristada olulist eba-
olulisest on Lembit Jaanits jäänud tänaseni hinnatud teatmeteoste artiklite autoriks ja teadusartiklite toimetajaks. Järjekindel süsteemne loogika ja muhe huumor, mõnikord aga lausa hammustav sarkasm, on teinud juubilari sõnavõtud teaduslikes diskussioonides ning ka lihtsalt kolleegidevahelises vestluses nauditavaks. Mitte vähem tähtis pole olnud tema osa uue kiviajauurijate põlvkonna kujundamisel. See lubab tõdeda, et Lembit Jaanitsa ajastu kestab ja tänasele juubilarile pikka iga ning tugevat tervist soovides loodame, et see jääks nii veel pikaks ajaks.