President Lennart Meri ja toonane USA asevälisminister Strobe Talbott Viimsis FOTO: Erik Peinar

Eestile mõeldes tuleb mulle meelde Lennart Meri. Ka patriootidele ja riigimeestele mõeldes tuleb mulle silme ette Meri. Kohtusin temaga esimest korda 1980-ndate lõpus, kui töötasin ajakirjanikuna ajakirjas Time. Minu esimene ja kõige kustumatum mälestus temast on tema eneseteadvus: Lennart Meri oli Eesti elanik ja patrioot, kuid mitte mingil juhul NSVL-i kodanik. Ühes nõukogudeaegses Tallinna Võidu väljakul (peagi sai sellest Vabaduse väljak) asuvas kohvikus jutustas Meri mulle oma perekonnast, pagulusest Siberis, huvist Uurali keelte ja demograafia vastu ning oma dokumentaalfilmidest. Need jutud pidin ma temast välja pigistama. Tema soovis rääkida hoopis tulevikust ja Eesti vabanemisest Nõukogude Liidust. Meri oli kindlalt otsustanud, et ta aitab kodumaal mis tahes viisil iseseisvuda ja „poliitilise lääne” juurde tagasi pöörduda.

Avalehele
0 Kommentaari