Lenno Vaitovski: Kui vana on vana?

Sõna „eakohane“ ei kohta igapäevases kõnepruugis just eriti tihti, samas inimese siseilmas on see konstrukt end üsna kenasti sisse seadnud ja teeb meie eest pidevalt mitmeid valikuid. Eriti kerkib eakohasuse küsimus esile kooliaasta alguses, kus tänavad on täis rohkem või vähem noori ja uljaid, kes tihtipeale tunduvad alles leidvat oma kohta täiskasvanute ja laste maailma vahelises hämaralas.

Kellega suhelda, millest rääkida, mida vabal ajal teha ja millised riided hommikul selga panna – need võivad kõik tunduda triviaalsete küsimustena (ja veelgi vähem mõtleme me selliste otsuste tegemise puhul põhjustele) – ometi võib igaüks märgata, kuidas vastused neile küsimustele ajas muutuvad.

Kui lapsele enam ei öelda „sa oled selleks veel liiga noor“, siis võib teda mõnes mõttes lugeda täiskasvanuks.

Täiskasvanuhakatistele avaneb varem või hiljem suur ja kirev täiskasvanute maailm, millega suhestuda. Ma ei pea siinkohal silmas ööklubides rokkimist ja vanemate haardeulatusest väljapääsemise järel lollusteassortiiga maiustamist, pigem peatset pääsemist omasuguste, üsna samast šabloonist läbitulnute hulgast. Sellest suhteliselt turvalisest konservkeskonnast väljudes tuleb selgeks õppida uued mängureeglid ja käitumismallid ning mõnes mõttes iseennast üles leida.

Kauplemas teadmistega

Inimene on väidetavalt kõige targem vahetult pärast kooli lõppu. See on aga vaid pooltõde, sest jah – tõepoolest – teadmisi ju on, kõikidest eluvaldkondadest, aga need on kõik võõrad teadmised. Oma kogemusest õpitud teadmisteks saavad need alles aja möödudes, elu edenedes. Vahel tuleb selleks, et elukogemus ära mahuks, unustada integraalid ja logaritmid, estrid ja moolid, parsekid ja oomid, vahest ka mõned Tammsaare novellid ja Baudelaire’i luuletused.

Midagi pole teha – kõike kaasa lohistada pole mõtet ja kasutuks osutunud õpikutarkused tuleb maha jätta. Kuna kohtutakse üha rohkem erinevas vanuses inimestega ning selgemalt hakkab välja kujunema oma põlvkonnatunnetus, muutub ka arusaam sellest, kes on vana ja kes noor.

Saab selgeks ka see, et sinust vanemad ei pruugi sind sugugi tõsiselt võtta puhtalt sellepärast, et sa oled enda arvates nii äge ja fantastiline isiksus. Hinda läheb varaküpsus, oskus õigel ajal vait olla ja seeläbi targem välja näha. Kes oskab ennast noorelt vanemana välja mängida, seda saadab tõenäolisemalt edu. Pooltooresse arenguhetke kinni jäänud pullivendi ja peotibusid on raske karjääri tegemas ette kujutada. Vanem välja näha on niisiis otsejoones kasulik.

Välise võlu

Üks kõige ilmsemaid dimensioone, milles vanus kajastub, ongi inimese välimus. Elutarkust ju poest osta ei saa (sellel pole ka värvi ega kuju), aga välimuse kujundamise puhul on kaubandusest palju abi. Neile, kel teadmisi eakohasest riietusest veel napib, tõttavad appi erinevad brändid, kellest paljud oma kollektsioone vanust (ja ka teisi, lihtsasti mõistetavaid mõõdikuid) silmas pidades välja pakuvad.

Tahad olla usaldusväärne sekretär – palun, osta mõni meie pükskostüümidest ja sind ootab edu. Soovid projektijuhina silma paista? Pole probleemi – vaid õige lõikega pintsak ning täpset tooni valge varjundiga särk ning su oskusi märgatakse. Ihaldad olla seksikas amatsoon, kes kõik vastutulijad keeletult ja vaimustusest kangetena kõnniteele jätab? See on vaid ühe kleidiostu kaugusel! Need näited on küll utreeritud, kuid selge on, et valdav osa rõivakaubanduse hiidudest keskendub nooremale publikule, kelle jaoks valmisõmmeldud stiilikarkudest kõige rohkem abi on.

Samuti on noorte väljakujunemisjärgus eelistusi märksa kergem endale soodsas suunas mõjutada. Ja see on peen mäng, sest me elame individualismi ajastul, brändimula suhtes on resistantsus kõrge, moeloenguid ei soovi keegi kuulata ja trendidiktatuur tundub naeruväärne.

Nooremale kasutajaskonnale orienteeritud brändide kõrval on rohkelt kaubamärke võtnud sihikule väärika, klassikaliste maitse-eelistustega ja kõrgemat kvaliteeti hindava tarbija, keda on küll raskem veenda, kuid kes on oluliselt lojaalsem ja nõus väärt kauba eest ka rohkem raha välja käima. Ja eks vananemine (täpsemalt nooreks jäämine) on ju iluvallale gigantseks tööpõlluks. Vaevalt leiab mõne ilutoote, mis ei lubaks teha kasutaja nahka siledamaks, nooremaks, pehmemaks, säravamaks, pringimaks – need kõik omadused käivad koos just nooruslikkusega. Ning kui kümme aastat tagasi olid kortsukreemid pigem keskea stardijoone ületanute kapitäiteks, siis nüüd räägitakse nende vajalikkusest juba märksa varem.

Vanus kui lihtsalt number

Aga millal siis saabuvad need keskea rõõmud? Sellele küsimusele päris ühtset vastust polegi. Nagu päris väikesed lapsed ei tee esialgu vahet suurtel ja väikestel numbritel ning kõik, mis jääb sõrmedel loendamise ulatusest välja, tundub miljon – nii paistavad ka noorte täiskasvanute jaoks juba 30-aastased lubjakatena.

Huvitaval kombel nihkub see piir järjest kaugemale: juba kahekümnendate keskpaigaks ei tundugi enam nii kindel, et eluvaim viie aasta pärast susinal kehast lahkub ning jätab endast maha kuivetunud karkassi. Kolmekümnendaks eluaastaks tundub eksistentsi jätkamine üsna võimalik ka kümne aasta pärast. Ja nagu üldteada ütlus kindlalt väidab, neljakümneselt elu alles algab.

Lisaks personaalsele suhtelisusele on vanuse tunnetus on erinev ka kultuuride lõikes, mitte sugugi igal pool ei alga keskiga ühel kindlal kuupäeval ning mõnel teisel hetkel ei vormistata inimesi raukadeks. See, kui vanalt inimesed kokkuleppeliselt eluetappe vahetavad ning kuidas üleminekut tunnetavad, võib riigiti erineda aastakümneid! (Täpsemalt saab sellest lugeda Anu Realo artiklist „Keskiga algab… 55-aastaselt!“ 18. oktoobri 2012 Eesti Päevalehest.)

Püüdes kättesaamatut

Niisiis, noored püüavad välja näha vanemad, vanad aga annaksid kõik selleks, et välja näha noorem. Loogiliselt võttes peaks siis kusagil keskel olema ideaalvanus, mille poole kõik püüdlevad. Seda numbrit välja arvutada on ilmselt võimatu ja vaevalt vajalik. Vanus peaks olema inimese enda teha, mitte silt tema kaelas või kellegi teise hinnata. Eks klišee „Iga inimene on nii vana, kui ta ennast parajasti tunneb“ on ju ka kusagilt pärit. Ehk tasuks iseendaga leppida? Aktsepteerida, et osasid asju ei saa enam muuta ja olla tänulik saadud kogemuste eest? Vaadata vananemist mitte kui piduriteta kiirrongiga elu lõpu poole sõitu vaid väärtuslikku elutarkuse kogumist?

Õnnelik lõpp

Tõenäoliselt meie eluajal nooruse eliksiiri ei leita, me ei tea isegi veel päris täpselt, mispärast inimesed ülepea vananevad. Kuigi vananemise põhjuste kohta on püstitatud kümneid teooriaid, jääb kindel põhjus meie jaoks vähemalt esialgu sama kättesaamatuks kui elu mõte. Keegi ei ole näinud bioloogilist kella, mis väidetavalt meie rakkude paljunemist dikteerib. Ka kromosoomide otstes asuvate telomeeride rolli kohta vananemisel on vastakaid andmeid. Lausa kadedaks teeb, et mööndustega igavese elu (kui elimineerida keskkonnategurid, traumad ja muu halb, millest inimesed nagunii ei pääseks) on suutnud saavutada vaid loetud veeorganismid – näiteks hüdrad, mõned meduusid ja homaarid, kes oma piiratud intellektuaalsete võimetega vaevalt sellest jumalikust kingitusest rõõmu oskavad tunda.

Meile, inimestele, võiks aga lohutust pakkuda ühe paari aasta taguse USAs läbiviidud küsitluse tulemus (kokkuvõte ilmunud New York Timesis), mis sedastas ilma igasuguse kahluseta, et inimesed muutuvad vananedes õnnelikumaks. Küsitleti 340 000 inimest vanuses 18 kuni 85, uuriti hetke elu-olu, finantsolukorra, tervise ja muu rahulolu puudutava kohta.

Kokkuvõttes selgus, et kui 18 aastased tunnevad end üsna hästi ja enesekindlalt, siis see tunne kaob järk-järgult kuni 50 eluaastani. Sellest punktist alates hakkab üldine iseendaga rahulolu taas ülesmäge rühkima, saavutades 85 aastaselt elu haripunkti. Stressitase saavutab samuti sel ajal oma madalaima seisu, naudingu ja õnnetunne aga hakkavad 50. eluaastast tõusma!