Too kauge aeg meenus tahes-tahtmata, sest järgmisel aastal jõuab kätte mu tütre kord kooli minna. Linnaliikluses ei tule lapsele pikk koolitee kasuks ja kahekümne esimene kool paistab lastetoa aknast. Lähim kool on lapsevanema loomulik valik.

Selgitamine, mida laps peab vastuvõtukatsetel teadma ja oskama, tasuline eelkool ning koos lapsega koolikatseteks valmistumine – küllap on see tuttav pilt tuhandetele Tallinna lapsevanematele. Paljud lapsed teevad katsed igaks juhuks mitmes koolis ning neil tuleb mitmekordselt pingutada. Säärane vanemate ja laste ühisponnistuste kadalipp on muutunud harjumuspäraseks ja kõik rutiinne tundub tihti sedavõrd iseenesestmõistetav, et ei ajenda pikemalt mõtlema.   

Kõigepealt küsisin endalt: kas oleksin ise suutnud koolieelikuna Tallinna eliitkoolide esimese klas­si sisseastumiskatsed ära te­ha? Ei oleks. Mu teadmised ja os­kused poleks vastanud etteantud standarditele. Mõnes kohas oleks jäänud puudu, teisal jälle üle.

Seejärel küsisin, mida sääraste katsete tulemused tegelikult näitavad. Kas katsed toovad välja lapse teadmised, oskused ja võimed, tema potentsiaali? Mõningal määral, kuid rohkem näitavad need küll lapsevanemate teadlikkust katsetel esitatavatest nõuetest ning vanemate ja vanavanemate koduse õpetuse vastavust esitatud nõudmistele. Seega kontrollitakse nende katsetega pigem vanemaid kui lapsi.

Standarditud mõtlemine

Mis sõnumi annavad säärased katsed lapsevanematele? Drillige oma lapsi, et nad vastaksid etteantud standarditele. Standardiseerige ja struktureerige nende mõtlemist.

Drill on sobiv täiskasvanute õppemeetod. Armees kasutatakse seda näiteks tegevuste õpetamiseks, mida sõdurid peavad une pealt oskama, mis peavad olema neile verre kasvanud. Muudmoodi oleks ju raske selgeks saada, kuidas vaenlasele ühe lasuga pihta saada või kaartule eest välkkiirelt varjuda.

Ka mõtlemise struktureerimine peaks olema palju hilisema eluperioodi ülesanne. Mida siis gümnaasiumil ja ülikoolil teha jääb, kui püüame juba enne kooli laste mõtlemist struktureerida või veelgi hullem, standardiseerida?

Hiljuti tegi mu abikaasa Helsingin Sanomatele loo Tallinna eliitkoolide vastuvõtukatsetest, sest Soomes on säärane süsteem tundmatu. Esimese koolipäeva avaaktusel küsiti ühes tuntud koolis värsketelt esimese klassi õpilastelt küsimusi. Nad oskasid suurepäraselt kümne piires liita ja lahutada, sest seda nõutakse vastuvõtukatsetel. Kui aga taheti teada, kui palju on üks korda üks, vastasid lapsed rõõmsalt kooris: „Kaks.” Korrutamist katsetel ju ei nõuta. Laste mõtlemine on juba varakult standardseks muudetud. Nad teavad täpselt seda, mida neilt nõutakse, ning mida neilt ei nõuta, seda nad ei tea.

Kas lastel endil on katsetest kasu? Loogiline oleks, et kui teatud standarditele vastavust on kontrollitud, siis minnakse saavutatud tasemelt kohe edasi. Paraku nii ei juhtu, sest vastsed esimese klassi õpilased hakkavad vastavalt tavalisele kooliprogrammile uuesti tähti ja numbreid õppima.

Seepärast pole mul midagi säärase koolisüsteemi muutmise vastu, et mu nooremad lapsed ei peaks enam esimese klassi sisseastumiskatseid tegema. Vastuvõtukatsed on tõesti kohased gümnaasiumisse astumisel, mil noorel hakkab tekkima selgus, mida tal on kavas oma eluga peale hakata. Kõiges muus tekitab aga kavandatav koolireform ning põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine ainult küsimusi.

See uuendusplaan näib olevat üks neist käesolevale kümnendile iseloomulikest reformikavadest, mille eesmärk on iga hinna eest midagi kokku hoida. Selleks on vaja vähendada. Vähem elanikke, vähem õpilasi, seepärast on vaja ka vähem koole. Käsitlus vastab täpselt sellele standardsele mõtlemisele ja lineaarsele loogikale, mille kujundamist alustame oma lastes nii varakult.

Kool kaob, asustus hääbub

Kui suure õpilaste arvuga kool või gümnaasium on elujõuline? Sama hästi võiksime küsida, kui suure elanikkonnaga riik on elujõuline. Kas meile meeldiks, kui näiteks ÜRO seaks riikide suutlikkuse piiriks mingid arvulised kriteeriumid? Oletame, et kõik riigid, kelle elanike arv on alla kahe miljoni, tuleks elujõuetutena likvideerida.

Tundub absurdne. Kuid reformid, mis paratamatult kutsuvad esile asustuse vähenemise tervetes Eesti Vabariigi piirkondades, tunduvad meie otsustajatele igati loogilised ja mõistlikud. Kui maakoht võib veel üle elada postkontori või isegi vallavalitsuse kaotuse, siis kohaliku kooli sulgemine tingib paratamatult ajapikku asula ja kogu ümberkaudse asustuse hääbumise.

Küsimus on selles, kas käsitleda linnastumist, maarahvastiku vähenemist, tervete piirkondade tühjenemist ning regionaalse ebaühtluse kasvu nähtustena, mida oleks meie riigi ja rahva pü­simise huvides vaja pidurdada, või siis teha aina uusi ja uusi otsuseid, mis neile protsessidele hoopiski hoogu lisavad. On näha, et paljud maakohad, mis on üle elanud sõja, kolhoosikorra ja Nõukogude võimu, ei suuda üle elada iseseisvuse taastanud Eesti Vabariiki. Sellest vaatepunktist kavandatav reform midagi head ei tõota. See oleks üks neist uuendustest, mille mõju ja tagajärjed on läbi mõtlemata, või kui neid mõistetaksegi, siis lihtsalt ei hoolita. Paarikümne aastaga on maalt palju kadunud – alates metsavahtidest kuni postkontoriteni välja. Lollused on kõik omad, maavillased, Moskvat, Brüsselit või kedagi veel ei ole võimalik süüdistada. Tihti tuuakse õigustuseks: kuna inimesi ei ole, pole ka seda või teist asutust enam vaja. Mõistagi jääb iga säärase otsusega inimesi veelgi vähemaks. On tekkinud surnud ring ning maapiirkondade tühjenemine taastoodab iseennast.

Säärastel reformidel on veel üks huvitav omadus – nende mõ­ju avaldub alles väga pika aja pä­rast. Selleks ajaks on reformijad ammu läinud. Püüa tuult väljal.

Varem samal teemal:

Peeter Kreitzberg „Põhikool ja gümnaasium lahku. Kuidas?” 23.11, Viive-Riina Ruus „Kooliastmete lahutamine on paratamatu” 25.11, Sulev Valner „Keskharidus riiklikuks” 02.12