Aeg on va­he­peal pool aas­tat eda­si läi­nud. Nii na­gu nüüdi­saeg­ne mee­dia toob pil­di maail­mas toi­mu­va­test sõda­dest kõigi­le ko­ju, on ka Ees­ti ela­nik­kond võinud reaa­la­jas jäl­gi­da meie va­lit­su­se võit­lust ma­jan­dusk­rii­si­ga.

Kes mä­le­tab Tei­se maail­masõja aja­lu­gu, teab, et Wehr­macht ei ta­ga­ne­nud ku­na­gi. Rin­de­joont ai­nult õgven­da­ti. Ka Ees­ti va­lit­sus ei an­na krii­si ees jä­re­le. Ee­lar­ve­po­sit­sioon ai­na pa­ra­neb. Oh­ver­da­tud on pal­ju: kait­se­ku­lu­tus­test ku­ni tei­se pen­sio­ni­sam­ba­ni. Kui põhi­lis­teks ma­jan­dust sta­bi­li­see­ri­va­teks meet­me­teks on rii­giee­lar­ve kär­ped, siis on oo­tuspä­ra­ne, et ko­gu vii­mas­te aas­ta­te ma­jan­dus­kasv jook­seb tühjaks ja ma­jan­dus lan­geb Eu­roo­pa Lii­tu as­tu­mi­se eel­se­le ta­se­me­le.

Panus heale õnnele

Eel­mi­sel nä­da­lal jõudis uu­de etap­pi va­lit­su­se võit­lus eu­ro eest. Nüüd on teh­tud pa­nus hea­le õnne­le. Min­nak­se väl­ja ris­ki­le ja loo­de­tak­se, et maail­ma ma­jan­du­so­lu­kor­ra pa­ra­ne­mi­ne hak­kab ju­ba en­ne aas­ta lõppu mõju­ta­ma ka Ees­ti ma­jan­dust.

See võib nii min­na. Kuid suu­re­ma tõen­äo­su­se­ga nõnda ei lä­he. Suu­re dep­res­sioo­ni ajas­kaa­la jär­gi ole­me jõud­nud al­les aas­tas­se 1931. Ka siis bör­siin­dek­sid tõusid ja pal­jud rää­ki­sid, et kriis on möö­das. Loo­mu­li­kult ei ole suu­re dep­res­sioo­ni aeg­sed sta­bi­li­see­ri­mis­meet­med võrrel­da­vad jõupin­gu­tus­te­ga, mi­da juh­ti­vad töös­tus­rii­gid on ra­ken­da­nud praeguse ma­jan­dusk­rii­si oh­jel­da­mi­seks. Sa­mas ei ole need meet­med la­hen­da­nud nüüdi­s-aja fi­nantssüstee­mi põhimõtte­li­si prob­lee­me, mis võimen­da­sid krii­si pal­ju suu­re­maks kui ta­va­li­ne tsükli­li­ne ma­jan­dusk­riis.

Maail­ma fi­nantssüstee­mi ko­ha­le jääb rip­pu­ma kir­ves, mis tu­le­neb üha kas­va­vast USA rii­givõlast. Olen sa­ma meelt nen­de analüüti­ku­te­ga, kes ar­va­vad, et se­ni, ku­ni se­da po­le kont­rol­li al­la saa­dud, on dol­la­ri tu­le­vik tu­me ja maail­ma­ma­jan­du­se sta­biil­sus ei ole pi­ke­maa­ja­li­ses pers­pek­tii­vis ga­ran­tee­ri­tud. See tä­hen­dab, et kriis võib iga hetk uues­ti süve­ne­da või pä­rast mõnin­gast aeg­la­se vin­du­mi­se või ise­gi ma­jan­dus­li­ku tõusu pe­rioo­di taas puh­ke­da.

Ees­ti ma­jan­dusk­rii­si üks ise­loo­mu­li­ku­maid tun­nu­seid on­gi see, et eel­ne­nud juh­ti­mis­vi­ga­de tõttu po­le häid la­hen­du­si ku­sa­gilt võtta. Va­li­da on ai­nult hal­ba­de ja vä­ga hal­ba­de ot­sus­te va­hel ning juh­ti­mis­vead kor­re­lee­ru­vad.

Kuid mis Ees­ti ma­jan­dusk­rii­si veel ise­loo­mus­tab? Mil­li­ne on meie ma­su nä­gu?

Vä­li­selt po­le pal­ju mär­ga­ta. Ehi­tusp­lat­se on vä­hem, äri­pin­du pa­ku­tak­se üüri­le ja söö­gi­koh­ti on su­le­tud. Prügi­kas­ti­de ümb­rus on muu­tu­nud. Kui va­rem tuh­ni­sid prügis vaid vä­ga rä­si­tud vä­li­mu­se­ga ini­me­sed, siis nüüd on nä­ha üha roh­kem kor­ra­li­kult rii­des ja puh­taid me­hi ja nai­si, kes on sun­ni­tud taa­rat kor­ja­ma.

Ini­me­sed jää­vad töö­ta ja pea­vad en­nast ja oma pe­re­kon­di kui­da­gi­vii­si ela­ta­ma. Ko­ri­lus, väi­kepõllun­dus ja kä­sitöö on uues­ti au sis­se tõus­nud. Kui tööd po­le, ei tä­hen­da see, et ini­me­sed mi­da­gi ei teeks. Kui muud võima­lust po­le, siis töö­ta­tak­se mus­talt või te­hak­se liht­salt mi­da­gi kel­le­gi heaks, et kas või na­tu­ke­ne­gi tee­ni­da. Mär­ki­misväär­ne on, et töö­tus on kas­va­nud eelkõige mees­te hul­gas.

Ini­me­sed, kes ei töö­ta või ei tee se­da sea­dus­li­kult, ei mak­sa ka mak­se. Üha roh­kem ini­me­si  lan­geb rii­gi ra­han­dussüstee­mist ja sot­siaal­hool­dussüstee­mist väl­ja.

Mõned, kes mui­du püüak­sid au­sat elu ela­da, hak­ka­vad uues­ti va­ras­ta­ma. Kas­vab ku­ri­te­gu­de arv, mi­da pan­nak­se toi­me hä­da sun­nil. Sa­la­kau­ban­du­se, sa­la­vii­naa­ja­mi­se ning muu­de hä­ma­ra­te te­ge­vu­sa­la­de täht­sus tõuseb. Pros­ti­tuu­te ja nar­ko­muu­la­sid on ker­gem lei­da.

Ees­ti­le on ise­loo­mu­lik, et ma­jan­dusk­riis mõju­tab ühis­kon­da vä­ga ebaüht­la­selt. On neid, kel­lest see lä­heb möö­da või ei puu­du­ta peaae­gu üld­se. Aga on ka neid, kes on saa­nud tun­da krii­si mõju ko­gu sel­le süga­vu­ses. Nii na­gu vae­se­mad ela­nik­kon­na ki­hid võit­sid kõige vä­hem ma­jan­dus­kas­vust, jää­vad nad kõige roh­kem ma­su ham­mas­ra­tas­te va­he­le. Sel­li­ne näeb väl­ja meie krii­siaeg­ne so­li­daar­sus te­ge­lik­ku­ses.

Ees­ti kriis on vaik­ne kriis. Strei­gid jäid ta­ga­si­hoid­li­kuks. Strei­ki­mi­ne või mäs­sa­mi­ne ei ole eest­las­te­le ise­loo­mu­lik. Mei­le on oma­ne kan­na­ta­da vaik­selt, ham­bad ris­tis. Va­lit­sus teab se­da ja loo­dab, et rah­va kan­na­tus ei kat­ke ka edas­pi­di.

Nakkav eeskuju?

Nar­vas ei too­nud Kreen­hol­mi te­ha­se töö­ta­ja­te mas­si­li­ne koon­da­mi­ne kaa­sa mär­ki­misväär­seid pro­tes­tiakt­sioo­ne. Kas see tä­hen­dab, et eest­las­te ees­ku­ju on nak­kav ja ma­jan­dusk­riis möö­dub il­ma sot­siaal­se­te ra­hu­tus­te­ta? Aeg an­nab aru­tust.

Ome­ti ei to­hi unus­ta­da, et rah­vus­li­kul pin­nal ra­hu­tu­sed te­ki­ta­tak­se Ees­tis täp­selt siis, kui meie ida­naa­ber on min­gil põhju­sel nen­de kor­ral­da­mi­sest hu­vi­ta­tud. Eri­tee­nis­tus­te­le ei val­mis­ta see ras­ku­si. Ma­jan­dusk­rii­si­dest või -tõusu­dest ole­ne­ma­ta jääb prob­leem ak­tuaal­seks ter­veks prae­gu­seks sa­jan­diks. Ma­su ajal on üldi­ne pin­nas sää­ras­teks akt­sioo­ni­deks liht­salt sood­sam.

Ma­su on esi­le too­nud kõik meie ühis­kon­na nõrku­sed. Ees­ti ühis­kond peaks oma väik­su­se tõttu ole­ma in­no­va­tiiv­ne, paind­lik ja koostö­öal­dis. Te­ge­li­kult on Ees­ti muu­tu­nud väi­ke­seks kor­po­ra­tiiv­seks kon­na­tii­giks. Meie po­lii­ti­li­ses kul­tuu­ris ot­sus­tab ai­nult jõud, see tä­hen­dab hää­led, ning võimu­lo­li­ja­te dia­loo­gi opo­sit­sioo­ni ja rah­va­ga si­su­li­selt ei toi­mu. Po­le ime, et pal­jud ei ta­ha sel­les kon­na­tii­gis kaa­sa hüpa­ta, lä­he­vad Ees­tist mi­ne­ma või ee­lis­ta­vad kõrva­le jää­da.

On sel­ge, et üks­ki ma­jan­dusk­riis ei kes­ta iga­ves­ti. Mis saab eda­si? Kar­ta on, et kaks-kolm järg­mist va­li­mis­pe­rioo­di ku­lub liht­salt sel­le kümnen­di ja va­ra­se­ma aja juh­ti­mis­vi­ga­de lap­pi­mi­seks. Ul­jas­te loo­sun­gi­te ja ni­na­li po­ris lõppe­nud suu­re hüppe kümnend saab lä­bi. Kas see asen­dub vaik­se krii­sijärg­se vin­du­mi­se­ga või ajajär­gu­ga, mil vä­he­malt mõned ühis­kon­na võtmep­rob­lee­mid leia­vad la­hen­du­se? See sõltub rah­vast, see tä­hen­dab va­li­ja­test, va­li­tud juh­ti­dest ja põhimõte­test, mil­le jär­gi rii­ki ju­hi­tak­se.

Meie tsi­viil­ju­hid võik­sid jär­gi­da sõjav­äe­li­se juh­ti­mi­se põhitõde­sid, kus ju­hilt eel­da­tak­se kah­te as­ja: et ta suu­daks võima­lik­ke olu­kor­di et­te nä­ha ja oleks val­mis ne­ga­tiiv­se­teks aren­gu-stse­naa­riu­mi­deks. Kui juht ei suu­da neid as­jao­lu­sid ar­ves­ta­da, ei eri­ne ta ju mil­le­gi poo­lest ta­va­ko­da­ni­kust.

Ma­sujärg­se ajajär­gu nä­gu sõltub vä­ga pal­ju sel­lest, mi­da tu­le­va­sed ju­hid prae­gu­se krii­si­juh­ti­mi­se vi­ga­dest õpi­vad.