LEO KUNNAS: Eesti masu nägu
Võrdlesin peaministri olukorda sõjaaja pataljoniülema omaga, kes on minetanud soodsa võimaluse vaenlase kindlustatud positsioonide ootamatuks hõivamiseks öösel ja peab nüüd päise päeva ajal vaenlase turmtule all pealetungile minema.
Aeg on vahepeal pool aastat edasi läinud. Nii nagu nüüdisaegne meedia toob pildi maailmas toimuvatest sõdadest kõigile koju, on ka Eesti elanikkond võinud reaalajas jälgida meie valitsuse võitlust majanduskriisiga.
Kes mäletab Teise maailmasõja ajalugu, teab, et Wehrmacht ei taganenud kunagi. Rindejoont ainult õgvendati. Ka Eesti valitsus ei anna kriisi ees järele. Eelarvepositsioon aina paraneb. Ohverdatud on palju: kaitsekulutustest kuni teise pensionisambani. Kui põhilisteks majandust stabiliseerivateks meetmeteks on riigieelarve kärped, siis on ootuspärane, et kogu viimaste aastate majanduskasv jookseb tühjaks ja majandus langeb Euroopa Liitu astumise eelsele tasemele.
Panus heale õnnele
Eelmisel nädalal jõudis uude etappi valitsuse võitlus euro eest. Nüüd on tehtud panus heale õnnele. Minnakse välja riskile ja loodetakse, et maailma majandusolukorra paranemine hakkab juba enne aasta lõppu mõjutama ka Eesti majandust.
See võib nii minna. Kuid suurema tõenäosusega nõnda ei lähe. Suure depressiooni ajaskaala järgi oleme jõudnud alles aastasse 1931. Ka siis börsiindeksid tõusid ja paljud rääkisid, et kriis on möödas. Loomulikult ei ole suure depressiooni aegsed stabiliseerimismeetmed võrreldavad jõupingutustega, mida juhtivad tööstusriigid on rakendanud praeguse majanduskriisi ohjeldamiseks. Samas ei ole need meetmed lahendanud nüüdis-aja finantssüsteemi põhimõttelisi probleeme, mis võimendasid kriisi palju suuremaks kui tavaline tsükliline majanduskriis.
Maailma finantssüsteemi kohale jääb rippuma kirves, mis tuleneb üha kasvavast USA riigivõlast. Olen sama meelt nende analüütikutega, kes arvavad, et seni, kuni seda pole kontrolli alla saadud, on dollari tulevik tume ja maailmamajanduse stabiilsus ei ole pikemaajalises perspektiivis garanteeritud. See tähendab, et kriis võib iga hetk uuesti süveneda või pärast mõningast aeglase vindumise või isegi majandusliku tõusu perioodi taas puhkeda.
Eesti majanduskriisi üks iseloomulikumaid tunnuseid ongi see, et eelnenud juhtimisvigade tõttu pole häid lahendusi kusagilt võtta. Valida on ainult halbade ja väga halbade otsuste vahel ning juhtimisvead korreleeruvad.
Kuid mis Eesti majanduskriisi veel iseloomustab? Milline on meie masu nägu?
Väliselt pole palju märgata. Ehitusplatse on vähem, äripindu pakutakse üürile ja söögikohti on suletud. Prügikastide ümbrus on muutunud. Kui varem tuhnisid prügis vaid väga räsitud välimusega inimesed, siis nüüd on näha üha rohkem korralikult riides ja puhtaid mehi ja naisi, kes on sunnitud taarat korjama.
Inimesed jäävad tööta ja peavad ennast ja oma perekondi kuidagiviisi elatama. Korilus, väikepõllundus ja käsitöö on uuesti au sisse tõusnud. Kui tööd pole, ei tähenda see, et inimesed midagi ei teeks. Kui muud võimalust pole, siis töötatakse mustalt või tehakse lihtsalt midagi kellegi heaks, et kas või natukenegi teenida. Märkimisväärne on, et töötus on kasvanud eelkõige meeste hulgas.
Inimesed, kes ei tööta või ei tee seda seaduslikult, ei maksa ka makse. Üha rohkem inimesi langeb riigi rahandussüsteemist ja sotsiaalhooldussüsteemist välja.
Mõned, kes muidu püüaksid ausat elu elada, hakkavad uuesti varastama. Kasvab kuritegude arv, mida pannakse toime häda sunnil. Salakaubanduse, salaviinaajamise ning muude hämarate tegevusalade tähtsus tõuseb. Prostituute ja narkomuulasid on kergem leida.
Eestile on iseloomulik, et majanduskriis mõjutab ühiskonda väga ebaühtlaselt. On neid, kellest see läheb mööda või ei puuduta peaaegu üldse. Aga on ka neid, kes on saanud tunda kriisi mõju kogu selle sügavuses. Nii nagu vaesemad elanikkonna kihid võitsid kõige vähem majanduskasvust, jäävad nad kõige rohkem masu hammasrataste vahele. Selline näeb välja meie kriisiaegne solidaarsus tegelikkuses.
Eesti kriis on vaikne kriis. Streigid jäid tagasihoidlikuks. Streikimine või mässamine ei ole eestlastele iseloomulik. Meile on omane kannatada vaikselt, hambad ristis. Valitsus teab seda ja loodab, et rahva kannatus ei katke ka edaspidi.
Nakkav eeskuju?
Narvas ei toonud Kreenholmi tehase töötajate massiline koondamine kaasa märkimisväärseid protestiaktsioone. Kas see tähendab, et eestlaste eeskuju on nakkav ja majanduskriis möödub ilma sotsiaalsete rahutusteta? Aeg annab arutust.
Ometi ei tohi unustada, et rahvuslikul pinnal rahutused tekitatakse Eestis täpselt siis, kui meie idanaaber on mingil põhjusel nende korraldamisest huvitatud. Eriteenistustele ei valmista see raskusi. Majanduskriisidest või -tõusudest olenemata jääb probleem aktuaalseks terveks praeguseks sajandiks. Masu ajal on üldine pinnas säärasteks aktsioonideks lihtsalt soodsam.
Masu on esile toonud kõik meie ühiskonna nõrkused. Eesti ühiskond peaks oma väiksuse tõttu olema innovatiivne, paindlik ja koostööaldis. Tegelikult on Eesti muutunud väikeseks korporatiivseks konnatiigiks. Meie poliitilises kultuuris otsustab ainult jõud, see tähendab hääled, ning võimulolijate dialoogi opositsiooni ja rahvaga sisuliselt ei toimu. Pole ime, et paljud ei taha selles konnatiigis kaasa hüpata, lähevad Eestist minema või eelistavad kõrvale jääda.
On selge, et ükski majanduskriis ei kesta igavesti. Mis saab edasi? Karta on, et kaks-kolm järgmist valimisperioodi kulub lihtsalt selle kümnendi ja varasema aja juhtimisvigade lappimiseks. Uljaste loosungite ja ninali poris lõppenud suure hüppe kümnend saab läbi. Kas see asendub vaikse kriisijärgse vindumisega või ajajärguga, mil vähemalt mõned ühiskonna võtmeprobleemid leiavad lahenduse? See sõltub rahvast, see tähendab valijatest, valitud juhtidest ja põhimõtetest, mille järgi riiki juhitakse.
Meie tsiviiljuhid võiksid järgida sõjaväelise juhtimise põhitõdesid, kus juhilt eeldatakse kahte asja: et ta suudaks võimalikke olukordi ette näha ja oleks valmis negatiivseteks arengu-stsenaariumideks. Kui juht ei suuda neid asjaolusid arvestada, ei erine ta ju millegi poolest tavakodanikust.
Masujärgse ajajärgu nägu sõltub väga palju sellest, mida tulevased juhid praeguse kriisijuhtimise vigadest õpivad.