Gaasitoruga seotud keskkonnaalaseid, julgeolekupoliitilisi ja muid küsimusi on Eesti ajakirjanduses põhjalikult käsitletud, seepärast keskendun selle sõjalistele aspektidele.  

Toru puhtsõjaline mõju on üheselt mõistetav: see annab Venemaale võimaluse oluliselt suurendada oma sõjalist kohal-olekut Läänemerel. Veelgi enam: gaasitoru legitimeerib säärase kohaloleku, annab selleks põh-juse ja põhjenduse.

Toru on ju vaja valvata ja kaitsta. Kelle eest valvata või kelle vastu kaitsta? Mõistagi nende vastu, kelles parajasti nähakse vaenlast. Tasub meeles pidada, et 1939. aastal olid meie vanaisad pahad poisid, kes lasid Orzelil minna ja uputasid Metallisti. Ühel hetkel võime taas leida end samasugusest rollist.

Üks põhjusi, miks Venemaa pole kiirustanud Nõukogude Liidu käitumist ja tegusid hukka mõistma, on kahtlemata ka asjaolu, et see tähendaks Nõukogude Liidu kasutatud meetodite hukkamõistmist. Sääraseid meetodeid hukka mõista oleks aga ennatlik, sest ühel heal päeval võib neid taas vaja minna.

Balti riikide vastu poleks vaja tulevikus mereblokaadi rakendada, sest gaasitoru ja selle valvamine looks Läänemerel de facto nagunii permanentse eraldusjoone. Baltikum jääks edaspidi Peterburist Kaliningradini ulatuvasse torukotti.

Reaktsiooniaeg lüheneks

Reaktsiooniaeg võimaliku sõjalise agressiooni korral lüheneks mitu korda. Poleks teada, kas Vene sõjalaevad teevad gaasitoru piirkonnas tavapärast patrulli või õppusi või valmistuvad hoopis millekski muuks.

Oleks viga käsitada gaasitoruga seotut lahus Venemaal toimuvatest muudest arengutest ja vastu võetud otsustest. Kirjutasin hiljuti seaduseparandustest, millega meie idanaaber seadustas relvastatud jõu kasutamise väljaspool Venemaa piire. Pöörasin põhitähelepanu Venemaa kodanike kaitsmisele relvajõul, sest see teema riivab otseselt Eesti rahvuslikke huve.

Ühtlasi sisaldavad need seaduseparandused veel muidki aspekte, mis esmapilgul ei pälvi erilist tähelepanu. Muu hulgas seadustas Venemaa ka oma üksuste kaitsmise väljaspool Venemaad. Gaasitoru kontekstis on oluline mõista, et ka laevad on üksused. Venemaa sõjaline kohalolek Läänemerel ning vajaduse korral selle suurendamine on meie idanaabri vaatepunktist seega täiesti seaduslik ja põhjendatud.

Venemaa on avaldanud soovi hankida Prantsusmaalt kaks Mistral-klassi dessantalust, mis suudaksid kumbki pardale võtta merejalaväepataljoni koos vajaliku varustusega, ning ehitada veel kaks samasugust laeva Venemaal. Seega omandaks meie idanaaber tugevdatud brigaadi meredessandi korraldamise võime.

Vene ametiisikud on kinnitanud, et neid laevu ei ole kavas Läänemerel rakendada. Venemaa juhtivad sõjalised eksperdid näevad uute laevade kasutamisvõimalusi eelkõige Musta mere ruumis. Laevadel on aga teatavasti üks hea omadus: need ei ole kinnistatud mingi kindla kaldabaasi külge. Seega ei ole erilist vahet, kus need paiknevad, kas või Venemaa Vaikse ookeani laevastikus – otsustaval momendil on võimalik neid kasutada just seal, kus parajasti vaja.

Punased linnukesed

Luureohvitserid kasutavad eri arengustsenaariumide ja vaenlase tegevuskäikude hindamiseks süsteemi, kus määratakse kindlaks indikaatorid, mis võiksid viidata võimalikule olukorra halvenemisele. See meetod võimaldab omavahel seostada sündmusi, millel pealtnäha näib olevat vähe ühist.

Selle metoodika kohaselt on punaseid linnukesi, mis viitavad meie idanaabri aktiivsuse ja võimete peatsele kasvule Läänemerel, juba mitmeid. Ega keegi polegi olnud nii naiivne, et käsitaks gaasitoru pelga tehnilise vahendina gaasi transportimiseks tarnijalt tootjale, nagu projektis osalevad riigid püüavad näidata. Gaasitoru on paraku nüüdisaegne versioon kunagisest Brežnevi pakikesest, millega kaasneb täiesti uuelaadne või-malus suurendada Venemaa sõjalist kohalolekut Läänemerel ja rakendada sõjalist jõudu.

See on muidugi iseküsimus, kas ja kui suures mahus meie idanaaber pakutud võimalust kunagi kasutab. Me ei tea selle küsimuse vastust. Igal juhul luuakse sõjalise jõu kasutamiseks vajalikud eeldused ja võimed.

Kuidas sellele vastata? Võib ju edasi protestida, kuid protest ja kisa sõjalisi võimeid ei loo.

Olen mitu korda kirjutanud, et miiniveeskamise ja rannakaitse võime puudumine on meie sõjalise riigikaitse kõige tõsisem võimelünk, ja rääkinud käest lastud võimalustest neid võimeid luua. Gaasitoru rajamine ja sellega seotud Venemaa sõjalise kohaloleku kasv Läänemerel toob selle puudujäägi veelgi teravamalt esile.

Kaitseministeeriumil sisuliselt polegi praegu reageerimis-võimalusi. SKT ja kaitsekulude vähenemine on olnud sedavõrd ulatuslik, et lähima paari aasta jooksul jätkub raha vaid juba toimunud suurhangete eest maksmiseks. Saatuse irooniana läheb märkimisväärne osa sellest rahast kolme miinijahtija eest maksmiseks, mille tähtsus Eesti sõjalise riigikaitse seisukohast on sekundaarne.   

Kui varemgi puudus Venemaa Balti laevastikul vajadus Läänemerd mineerida, siis seda vähem on selleks põhjust pärast gaasitoru valmimist. Miinijahtijatel ei ole seega esmase iseseisva kaitsevõime tagamise rolli.

Miiniveeskamise võime loomist ja kaldal baseeruvate mobiilsete rannakaitse raketikomplekside hankimist ei ole paraku käsitletud ka uues sõjalise riigikaitse arengukavas. Seoses riigikaitseks eraldatud ressursside olulise vähenemisega seisab paratamatult ees selle kava ülevaatamine. Esmase iseseisva kaitsevõime rajamiseks ja oluliste võimelünkade likvideerimiseks ressursside koondamine on vältimatu, vastasel juhul omandab meie sõjaline riigikaitse deklaratiivse iseloomu.

Seejuures ei saa üle ega ümber ka mereseire, miiniveeskamise võime ja rannakaitse loomisest. Kahju ainult, et palju aega on juba kaotsi läinud ja ilmselt läheb veelgi. Mõistlik on nende võimete loomisega edasi jõuda, enne kui gaasitoru saab valmis ja meredessandivõimeline Venemaa Balti mere laevastik on kohal.