LEO KUNNAS: Julgeolek kui teenus. Kes pakub?
Kadri Liigi ja Jaan Kaplinski hiljuti Eesti Päevalehes avaldatud seisukohad Eesti julgeolekupoliitika ja välispoliitilise orientatsiooni kohta (2.9 ja 9.9) tunduvad esmapilgul täiesti vastandlikud.
Kaplinski, oponeerides Liigile, pakub meie teatud mõttes juba traditsiooniliseks kujunenud USA-kesksuse asemel orienteerumist Saksamaale, lootes selle kaudu parandada suhteid Venemaaga. Samas iseloomustab neid pealtnäha väga erinevaid vaatenurki üks ühine nimetaja – meie julgeolek on tagatud, kui oleme leidnud endale liitlase(d).
Säärases käsitluses ei ole midagi uut. 1930. aastatel keskendus meie julgeolekupoliitika samuti „õige” liitlase otsimisele, samal ajal kui kaitsekulutusi vähendati, olulisi relvasüsteeme ei hangitud, kindlustusi rajati minimaalselt ning sõjaline riigikaitse rajanes paljuski Vabadussõja-aegsel vanal rasval. 1939. aastal leidsimegi lõpuks selle kõige õigema. Toonase Eesti Vabariigi viimaseks ametlikuks liitlaseks jäi teatavasti Nõukogude Liit.
Passiivne hoiak
Liitlaste otsimine on mõistlik. Oleme olnud vanaisadest edukamad ning Eestil on NATO-s nüüd 27 liitlast. Pooldan ise samuti tugevamaid liitlassuhteid USA-ga. Meie probleem on hoopiski selles, kuidas mõtestame oma rolli liitlassuhetes. Esimene viga on oletada, et keegi oleks valmis meid sõjaliselt abistama üksnes mingite abstraktsete ühiste väärtuste pärast. Naiivne oleks loota, et suurriigid seaksid kellegi teise, antud juhul Eesti huvid oma rahvuslikest huvidest ettepoole.
Teise, veelgi ohtlikuma vea teeme siis, kui käsitame Eestit rahvusvahelise julgeolekupoliitika objektina, aga mitte subjektina, kes on ka ise võimeline oma julgeoleku eest seisma. Säärane passiivne julgeolekukäsitus tähendab teadlikku kavatsust veeretada oma sõjalise riigikaitse koorem teiste kaela. Suure hulga Eesti poliitikute ja riigiametnike julgeolekupoliitiline loogika on ju väga lihtne. See rajaneb libapostulaadil, et Eesti kodanikud ise ei ole võimelised Eestit sõjaliselt kaitsma.
Edasi järgneb pealtnäha veatu formaalloogiline arutluskäik, et sel juhul on kõik jõupingutused, mis on vaja teha totaalkaitse ja sõjalise riigikaitse ülesehitamiseks, nagunii mõttetud või isegi kahjulikud, kuna selleks kulutatud ressursse võiks kasutada millekski muuks.
Nende arvates pole muretsemiseks põhjust. Meil on liitlased, kes tulevad ja sõdivad meie eest.
Säärane küüniline loogika on hõlpsasti läbinähtav, paraku mitte ainult meile endile, vaid ka liitlastele. Veelgi karmim on aga lugu siis, kui ka meie liitlased hakkavad lähtuma samast rehepaplikust loogikast.
Ajateenistusest loobujad
Lähimad liitlased ja naabrid Läänemere piirkonnas ei anna rõõmustamiseks põhjust. Relvajõudude, eriti sõjaaja relva-jõudude vähendamine jätkub. 2007. aasta jaanuarist alates loobus esimesena ajateenistusest ning koos sellega sisuliselt ka reservarmeest ja sõjaaja relvajõududest meie lõunanaaber Läti. Läti eeskujule järgnes 2008. aasta sügisel, kohe pärast Venemaa-Gruusia sõda, ka Leedu. Poolas on tehtud analoogne otsus selle aasta veebruaris ning Rootsi kavatseb lõpetada ajateenistuse 2010. aasta keskel.
Kui Rootsi võib arvestada oma geograafilise asendiga Soome ja osalt Norra selja taga ning Poola on lihtsalt suurem riik, kes suudab ülal pidada ka suhteliselt arvukat ja võimekat rahuaja kaitseväge, siis millele loodavad Läti ja Leedu? Nad võivad loota ainult sellele, et sõjaline konflikt Baltikumis mitte kunagi ei puhkeks, ning muidugi liitlastele, sealhulgas meile. Kui muuta end sõjalise nõrkuse tõttu ise julgeolekupoliitika objektiks, ei ole võimalik millegi muuga arvestada.
Millist NATO-t me siis tahame? Kas nõrkade liikmete rehepaplikku kollektiivi, kes kõik loodavad USA-le? Või siis sõjalist liitu, kus vähemalt alliansi ääreriigid suudaksid ennast niipalju kaitsta, et kollektiivkaitse poliitilist ja sõjalist masinavärki oleks häda korral üldse võimalik käivitada?
Pikaajalised ja usaldusväärsed liitlassuhted saavad tegelikult põhineda ainult sõjalisel jõul ja usutavusel, mitte millelgi muul. Kui me ootame, et meie liitlased oleksid sõjaliselt tugevad ja usutavad, miks me siis arvame, et meilt ei eeldata sama? Lati kõrguse, millest totaalkaitse ja sõjalise riigikaitse ülesehitamisel peame üle hüppama, paneb paratamatult paika meie idanaaber. Meie sõjalise usutavuse künnis on palju kõrgemal kui neil liitlastel, kes paiknevad meie selja taga.
Oleme uhked meie sõjalise panuse üle Afganistanis. Eestil on praegu alliansi suurim väekontingent panustajariigi elanike arvu kohta. Tegelikult näitab see fakt, et teised liikmesriigid panustavad liiga vähe ja meie pingutame üle oma võimete. Uhkuseks oleks põhjust hoopiski siis, kui Eesti sõjaaja kaitseväe arvukus ja võimekus oleksid elanike suhtarvu kohta NATO suurimad. Sinnani on veel pikk tee minna.
Majanduskriis kestab ning varem või hiljem pakutakse kärpekohana taas välja kaitsekulutusi. Kaitseministeeriumi tipp-ametnikel avaneb võimalus tulla lagedale ajateenistuse ning õppekogunemiste vähendamise ettepanekutega. See poleks esimene kord.
Usutava esmase iseseisva kaitsevõime loomiseks on vaja sõjaaja kaitseväge ning koos sellega ajateenistuse ja õppekogunemiste mahtu hoopiski suurendada. Rahvas vajab ja ootab ühiskonna eliidilt eeskuju riigi teenimisel. Meie presidendi poeg Luukas Ilves teenibki praegu nurisemata Tapal, samal ajal kui noorpoliitikutel on varnast võtta kümneid vabandusi, miks nad ei suuda või ei taha täita oma kohust riigi ees. Nad ilmselt ootavad, et keegi teine pakuks neile teenust.
