LEO KUNNAS: Kuidas säästa poolteist miljardit?
Samasse suurusjärku kuulub vaidlusalune riigipoolne teise pensionisamba 2009. aasta sissemakse, mis on umbes 1,6 miljardit krooni. Terveid lugudeseeriaid esile kutsunud pensionide kojukande või loomeinimeste riigipoolse toetuse maksumus on sellega võrreldes taskuraha. Seega ilmselt väärib.
Poolteist miljardit võiks säästa, kui loobuda kaitseministeeriumi kavast osta helikopterid, millesarnaseid teine riigiasutus, siseministeerium juba niigi hangib. Kui Eesti muretseks topelt kopteripargi, riisuks see vajalikke vahendeid teiste, esmaseks iseseisvaks kaitseks märksa tähtsamate võimete arendamise arvelt, kusjuures riigikaitseline efekt puuduks. Kui varem räägiti õhupäästeteenistuse loomisest, siis uues sõjalise kaitse arengukavas kuni 2018. aastani on sisuliselt sama projekt saanud uue nime – nüüd räägitakse transpordikopteritest.
Arengukava järgi on kopterite hankimise peamine eesmärk rahuaegset kiirreageerimisvõimet kandvate üksuste taktikaline transport, vaatlus- ja tuvastuslennud ning meditsiinilise evakuatsioonivõime loomine, ühtlasi mainitakse vajadust toetada sisejulgeolekut, näiteks piirivalvet otsingu- ja päästelendudega. Kopterite hulka pole kavas otseselt mainitud, tõenäoliselt jääks see nelja kuni kuue lennumasina vahemikku. Hanke eeldatavaks maksumuseks kujuneks sel juhul ligi poolteist miljardit krooni. Loomulikult nõuaks raha ka kopterite ülalpidamine ja igapäevane nendega opereerimine.
Igaühel oma kopter?
Sarnasteks eesmärkideks kopterite ostmisega on aga siseministeerium juba märksa kaugemale jõudnud. Juba kahe aasta eest kinnitas siseminister kava hankida viis helikopterit, neist neli 2013. aastaks. Lennusalga põhifunktsioon on piirivalvelennud, kuid salk peab olema võimeline tegema ka otsingu- ja päästelende, tagama päästeoperatsioonide valmidust Eesti õhuruumis NATO õhuturbelendude ajal ning meditsiinilende. Veel peavad hangitavad kopterid olema võimelised peale võtma kuni 12 inimest või 1500 kilogrammi lasti. See võimaldab neid vajaduse korral kasutada transpordikopteritena. Eraldi on kavas rõhutatud vajadust sõlmida kaitseministeeriumiga kokkulepe NATO õhuturbelendude ajal otsingu- ja päästefunktsiooni tagamiseks. Erinevusi kahe ministeeriumi plaanides õieti pole, lihtsalt siseministeeriumi kolleegid olid varasemad ja põhjalikumad.
Euroopa Liit on toetanud siseministeeriumi projekti 221 miljoni krooniga, mille eest hangiti üks Agusta-Westland 139 tüüpi kopter, teine jõudis Eestisse käesoleva aasta jaanuaris ja kolmandat on oodata 2010. aastal. Lisaks eurorahale näeb siseministeeriumi kava ette investeerida projekti kuni 2020. aastani orienteeruvalt 1,25 miljardit krooni.
Kaitseministeerium on muutnud projekti nime ja püüdnud leida lisapõhjendusi, kuid sisu see ei muuda: tegu oleks samasuguste kopteritega, mis täidaksid samu funktsioone kui siseministeeriumi valitsemisalas oleva piirivalve lennusalga kopterid. Torkab silma, et kaitseministeeriumi arengukavas kirjeldatud ülesandeid on võimalik Eesti tingimustes transpordikopteritega täita ainult rahu ajal. Sõja korral on transpordikoptereid võimalik kasutada vaid koos lahingukopterite ja hävituslennukitega, mis peavad looma nende õhkutõusmiseks elementaarsed tingimused, see tähendab saavutama vähemalt taktikalise ülekaalu õhus. Konflikti algetapil, mil vaenlasel on ilmselt õhuülekaal, lõpeks vaatlus-, transpordi- või meditsiinilise evakuatsiooni lend tõenäoliselt kopteri allatulistamisega. Kuna meil puuduvad nii praegu kui ka tulevikus ressursid hävituslennukite või lahingukopterite hankimiseks, pole transpordikopteritel esmase iseseisva kaitsevõime seisukohast tähtsust ega praktilist kasutamisväärtust.
Mõrv rahakotis
Eesti väikese territooriumi ja suhteliselt hea teedevõrgu tõttu on meil lihtsam vedada sõdureid veoautodega. Samuti ei annaks jalaväekompanii vedu nelja transpordikopteriga rühmade kaupa kolme-nelja lennuga olulist ajavõitu, sest veoautodega liikuv tervikkompanii jõuaks selle aja peale sama kaugele või kaugemalegi. Mis puutub meditsiinilise evakuatsioonivõime loomisse, siis oleks meie kaotuste hulk sõjalise konflikti korral paraku palju suurem, kui jõuaksime nelja-viie kopteriga ära vedada. Põhiliseks evakuatsioonivahendiks jääksid ikkagi autod. Ka peaks vaenlane sel juhul lubama meie Punase Risti tunnusega kopteritel vabalt ringi lennata, milles on põhjust sügavalt kahelda.
Kopterite saatmine mõnele riigivälisele sõjalisele operatsioonile, näiteks Afganistani, tähendaks aga kahte asja: esiteks trügimist suurtele ja rikastele riikidele jõukohasele mängumaale ning teiseks tõelist mõrva maksumaksja rahakotis. Transpordikopteritest on Afganistanis tõesti terav puudus, sest nende ülalpidamine on sealses karmis kliimas väga kallis ja liitlased ei taha koptereid sinna saata. Kuid see ei ole küsimus, milles meil oleks põhjust tormata suurriikide auke lappima.
On palju võimalusi nappe ressursse ratsionaalsemalt kasutada. Ühe kopteri hankimiseks kuluva raha eest saab näiteks varustada transpordivahenditega terve jalaväepataljoni – 800–1000 inimest. Taktikalise õhutranspordi, vaatlus- ja tuvastuslendude ning meditsiinilise evakuatsioonivõime esiletõstmine uues arengukavas on kummaline, samal ajal kui seal pole sõnagi esmase iseseisva kaitsevõime seisukohast oluliste suurtükiväe ja kaartulevõime, pioneerialaste võimete või tulejuhtimisvõime arendamise ega ajateenistuse suurendamise kohta.
Süveneva majanduskriisi tingimustes oleks ennatlik loota, et äsja tehtud 676 miljoni krooni suurune kaitsekulutuste kärbe jääb viimaseks. Kaitsekulutuste vähendamine 1,75 protsendini kogutoodangust tähendab eel-kõige infrastruktuuri investeeringute ja hangete vähenemist. Säärastes tingimustes ei peaks kopterite topelthankeks ruumi jätkuma. Esmase iseseisva kaitsevõime võtmeküsimused nõuavad järjest suuremat tähelepanu, sest Läti ja Leedu sõjaliste kulutuste kärpimine umbes 1–1,1 protsendini SKT-st annab paraku märku kogu Baltikumi sõjalisest nõrkusest ja vähesest kaitsetahtest.