Pärast suurt depressiooni seatud eesmärk – majanduslik jõukus ja rahva heaolu tõus – ei jõudud paljudeni ning osutus lühiajaliseks.

Toona muutus võimu säilitamine võimulolijatele eesmärgiks omaette. 1930. aastatel kasutati selleks küll palju karmimaid meetodeid ja vahendeid kui tänapäeval, aga tendents on põhimõtteliselt sama. Samuti pole midagi uut kild- ja erakondlike huvide ühiskonna vajadustest ettepoole seadmises ega ringkäenduseni ulatuvas korporatiivsuses.

Ka siis otsiti palavikuliselt liitlasi, samal ajal kui oma riigikaitse ei saanud piisavalt tähelepanu ega ressursse. Liitlaste leidmisel oleme olnud vanaisadest edukamad, kuid julgeolekupoliitika väliste faktorite ületähtsustamine sisemiste alatähtsustamise arvel on Eesti krooniline häda.

1930. aastate teisele poolele oli iseloomulik, et riigi tasandil tegeldi tihti kõrvaliste, teise- ja kolmandajärguliste küsimustega, alates kodukaunistamiskampaaniatest kuni nimede eestistamiseni. Tuttav pilt ka praegu: ühtede sammaste mahavõtmine ja teiste püstitamine, üksteisele järgnevad valesti eesmärgistatud ja läbimõtlemata reformikavad – sellega tegelemine on nõudnud aega ja jõupingutusi nii poliitilistelt otsustajatelt kui ka ametnikelt, ühiskonna tähelepanust rääkimata. See kõik on toimunud millegi olulisema arvel.

1930. aastad lõppesid teatavasti „hääletu alistumisega”. Mu­gav on käsitada toonase Eesti Vabariigi hukku ainuüksi väliste tegurite poolt põhjustatuna, peaaegu marksistliku „ajaloolise paratamatusena”, nagu teevad alistumise õigustajad.

Tegelikult oli alistumine tagajärg. See oli paljude varasemate, kogu kümnendit läbivate otsuste kokkuvõtlik summa, meie toonase poliitika ja juhtpoliitikute olemuse ja tegevuse tulem, meie riigi ning ühiskonna sisemise nõrkuse väljendus.

Miks realiseerus toona stsenaarium, mis ei seisnud meie riikluse hävitamise vastu, vaid aitas hoopiski sellele kaasa?

See küsimus vajab vastust kas või juba sellepärast, et välistada samalaadsete sündmuste kordumine tulevikus ning mõistmaks neid enesehävituslikke tendentse, mis meie ühiskonnas eksisteerisid ja paraku eksisteerivad ka praegu. Just sel põhjusel tekitavad lõppeva kümnendi ja 1930. aastate sarnased jooned muret.

Riigikaitse raskuspunkt ohus

Sõjakunstis on olemas säärane mõiste nagu „raskuspunkt” või „raskuskese” (centre of gravity). Raskuspunkt tähistab midagi, mis on võtmetähtsusega lahingu või sõja võitmise seisukohast. Võidab see, kes suudab vastase raskuspunkti lüüa või hõivata, samal ajal iga hinna eest oma säilitades või kontrolli all hoides. Kui raskuspunkt läinud, on lahing või sõda tegelikult kaotatud. See lähenemine aitab sõjaväelistel juhtidel hinnata iga oma otsuse eesmärgipärasust.   

Näiteks sõjalises riigikaitses on meie raskuspunktiks Eesti kodanike tahe ja valmisolek riiki sõjalise agressiooni korral kaitsta. Ilma selleta ei toimu sõjalise konflikti korral peale pühendunud patriootide lühiajaliste viivituslahingute ja sissitegevuse suurt midagi. Praegu oleme kahjuks ühte kolmandikku meeskodanikest hõlmava ajateenistuse ning liiga väikese sõjaaja kaitseväega oma raskuspunkti ise ohtu seadnud.

Mis oli mööduval kümnendil Eesti Vabariigi  kui riigi poliitika raskuspunktiks? Võib väita, et Euroopa Liitu ja NATO-sse astumine. Kuid nende organisatsioonide liikmeks saamise tähtsust võiks iseloomustada teise sõjakunsti terminiga „otsustavad te­gurid” (decisive points). Otsustavate tegurite kaudu jõutakse välja raskuspunktini, nende haaramine või hoidmine avaldab suurt mõju lahingu või sõja tulemusele, kuid ei määra veel võitu või kaotust.

Näib, et igasugust hämavat retoorikat kõrvale jättes võiks meie riikliku poliitika tegeliku raskuspunkti lõppeval kümnendil sõnastada ühe lausega: majanduslik tõus ja jõukus neile, kes suudavad seda saavutada. Selles küsimuses tundub olulisemate poliitiliste jõudude vahel valitsevat üksmeel.

See ei ole isegi neoliberalism. Tegu on puhta marksismiga, täpsemalt vana hea baasi ja pealisehituse teooria mugandamisega meie oludesse. Baas ehk majandus määrab ühiskondliku arengu taseme ning kui baas on tugev, loksub pealisehituses ehk ühiskonnas kõik iseenesest paika.

Säärane raskuspunkti määratlus on sama hea nagu Ameerika Ühendriikidel Iraagi sõja alguses, kui oletati, et Bagdadi langemine otsustab kogu sõja saatuse. Jõukus ei ole väga paljudele Eesti elanikele saavutatav, rääkimata sellest, et majanduskriis on seda raskuspunkti nagunii löönud.

Ka võib olla, et olen määratlenud Eesti riikliku poliitika raskuspunkti meelevaldselt ja sellega olnud meie poliitiliste otsustajate suhtes ülekohtune. Teine võimalus on, et meil pole riikliku poliitika raskuskeset üldse paigas ning peale Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse kümnendi algul ning euro kasutuselevõtu eesmärgi seadmise ei ole ka otsustavaid tegureid rohkem määratletud.

Nagu kindral operatiivkaardita

Tehtud otsuste põhjal võib järeldada, et elanikkonna vähenemise peatamine ja rahvaarvu kasv, Eesti kodanike ühtsus, varandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine, võitlus põhiliste sotsiaalprobleemidega (alkoholism, narkomaania, aids) ning ebaühtlase regionaalarengu pidurdamine pole kuulunud meie riikliku poliitika otsustavate tegurite hulka.

Tõsi, mõned otsused on ühte või mitut neist teguritest toetanud. Kuid paraku on hoopis rohkem tehtud otsuseid, mis on töötanud nende tegurite vastu, mõned lausa hävitaval moel.

Selle analüüsi valguses on juhtivate poliitikute optimism mulle täiesti mõistetav. Kui kindralil puudub operatiivkaart või ta selle kinni katab, ei ole tal ju võimalik näha oma vägede tegelikku seisu.

Et lugu humoristlik-optimistlikul toonil lõpetada, on mul konkreetne ettepanek. Riikliku poliitika raskuskeskme probleem on kõige lihtsam lahendada nii, et seada eesmärgiks olla kõiges Lätist parem. Saaksime iseennast natuke kõrvust tõsta ja oma edusammude üle uhkust tunda.