Seejärel jõudsin tõdemuseni, et Eestis puudub süsteemne sotsiaalpoliitika, mille eesmärk oleks toetada laste kasvatamist ja lapsevanemaid. Meil pole erakondadeülest terviklikku pikaajalist sotsiaalpoliitilist programmi, mis suudaks peatada rahvaarvu vähenemise, liiatigi siis veel looks eeldused rahvastiku juurdekasvuks.

Mis on pere ja laste väärtustamise puhul veel oluline? Vanemate suhtumise ja sotsiaalpoliitika kõrval on väga tähtis ka keskkond, kus iga päev elame. Kui pere- ja lastesõbralik on siis meie elukeskkond ja mida võiksime teha, et seda paremaks muuta?

Alustan sellisest pealtnäha elementaarsest asjast nagu lasteaiakohad. Vähemalt pealinnas on seis selline, et kui last kohe pärast sündimist mitmesse lasteaeda järjekorda ei pane, pole koha saamine kindel. Kui järsud tänavate äärekivid, millest on emal-isal lapsevankriga ja lastel tõuke- või jalgrattaga raske üle saada, võib veel ajada õitsva sotsialismiaja kaela, siis lasteaiakohtade nappuses pole kaheksateistkümnendal iseseisvuse taastamise järgsel aastal küll süüdistada kedagi muud peale oma poliitikute ja ametnike.

Laste mänguväljakuid on võrreldes Nõukogude ajaga juurde tulnud. Osa neist on heas korras ja hooldatud. Ent mõned mänguväljakud on unarusse jäetud ja seal võib leiduda korrast ära või lastele lausa eluohtlikke mänguvahendeid. Õhtusel ajal hõivavad osa mängukohti teismeliste kambad, joodikud või asotsiaalid, kes jätavad maha konisid, klaasikilde ja rämpsu. See ei ole iseenesestmõistetav, et kui laps mängima läheb, on mänguväljak korras ja seal ei oota ees mõni ebameeldiv või ohtlik üllatus.

Taandareng liikluses

Kui laste mängukohti on rohkem, siis liikluses on paarikümne aastaga aset leidnud selge taand­areng. Osalt on selles muidugi süüdi üleautostamine, mida on soodustanud riikliku regulatsiooni ja maksustamise puudumine. Nimetada automaksu kadedusmaksuks on ko­hatu, pigem oleks tegemist hädavajaliku lõivuga pere- ja lastesõbralikuma keskkonna heaks. Muidu võime jõuda ühel heal päeval sama kaugele nagu mõni Ameerika Ühendriikide piirkond, kus jalakäijale pole autode kõrval enam üldse ruumi jäänud.

Eesti liikluskultuur, mis pole kuigi pere- ja lastesõbralik ol­nudki, on pärast iseseisvuse taastamist muutunud pigem jõhkramaks.

Autojuhid pööravad ohtlikult kiirustades ülekäigurajale, kui jalakäijaile põleb roheline tuli. Lapsed loomulikult näevad lubavat tuld ja arvavad, et nad võivad teed ületada. Kurb on, et ükskõik kui palju vanemad lapse liikluskasvatusega ka ei pingutaks ja kuidas laps ei üritaks eeskirjadest kinni pidada – räige lubatud kiiruse ületaja või purjus juht nullib kõik hetkega. Auto alla võib jääda ka oma koduhoovis mängides. Meie suurlinnade liiklus on lastele sama ohtlik nagu väljaõppinud ja hästi varustatud sõdurile väiksema intensiivsusega sõjalises konfliktis osalemine. Kõnniteele pargitud autod, millest ei pääse üle ega ümber, tunduvad kõige eelneva kõrval tõesti tühise ebameeldivusena.

Ühissõidukites torkab silma, et väikelastele on valmis kohta pakkuma vanemad inimesed või lausa pensionärid. Noored ja nooremas keskeas kaaskodanikud vaatavad enamasti püüdlikult mujale. Plusspoolele jääb, et taksojuhid ja kaugliinide bussijuhid on üldiselt lastega reisijate suhtes sõbralikud ja abivalmid, üksikud erandid välja arvatud. 

Suurenev hariduslõhe

Kui laps kasvab suuremaks ja läheb kooli, mis ootab teda seal? Loomulikult vastuvõtukatsete kadalipp, mis näiteks Tallinna paremates koolides tundub olevat üsna tõsine katsumus. Kui vaadata, mida kooli minevalt lapselt nõutakse, siis tekib küsimus: mida on katsed edukalt sooritanud lapsel üldse esimeses klassis peale hakata? Ta võiks sel juhul ju kohe teise klassi minna.

Vanemate mure lapse hariduse pärast on mõistetav, sest vahe pealinna eliit- ja tavakoolide vahel ei vähene, vaid suureneb. Samal ajal näib, et ainuke, kes selles vanemate ja õpetajate suurponnistuses lapse parema tuleviku nimel kõrvale jäetakse, on laps ise ja tema lapsepõlv.

Meie linnakeskkonnas ongi vahest kõige mõtlemapanevam see, kui vähe meil lastele tegelikult tähelepanu pööratakse. Lapsele lehvitavat või naeratavat inimest kohtab harva.  

Ka meid ümbritsev virtuaalne ja inforuum ei hiilga just lastesõbralikkusega. Pealetükkiv reklaam mõjutab lapsi palju rohkem kui täiskasvanuid, sest laste kriitikameel pole veel välja kujunenud. Paljud multifilmid ja arvutimängud on sisutud ja agressiivsed. Internet ja virtuaalsed suhtluskeskkonnad ei ole vanemate järelevalveta surfavale lapsele sugugi ohutud.  

Parimagi tahtmise korral ei ole meil võimalik väita, et oleksime oma igapäevaste otsuste, tegude ja käitumisega loonud Eestis laste- ja peresõbraliku elukeskkonna. Paljud on selleks kindlasti pingutanud, aga teiste ükskõiksus, minnalaskmine ja mõtlematud teod kisuvad üldise taseme alla.

Pere- ja lastesõbralikku elukeskkonda pole võimalik luua käskude-keeldudega, ehkki selle kujunemist on võimalik toetada tõhusamate riiklike meetmetega. Lõppkokkuvõttes sõltub kõik aga ikkagi iga meie inimese käitumisest kodanikuna ning otsustest ja tegudest ametiisiku või poliitilise otsustajana.