Leo Kunnas Foto: Ilmar Saabas

Eelmise artiklikogumiku ilmumisest on märkamatult möödunud kuus aastat. Toonase „Takerdunud rünnaku" peakiri sümboliseeris Eesti riigikaitse ülesehitamisel ette tulnud raskusi, vigu ja vastutöötamist. Arkikleid kirjutades olen lähtunud põhimõttest, et probleemidest rääkimine ning lahenduste pakkumine peavad käima käsikäes nagu tuli ja manööver lahingus.

„Takerdunud rünnaku" ilmumine langes kokku Venemaa-Gruusia sõjaga. Sõda pälvis korraks tähelepanu ning vajus seejärel unustusehõlma. Lootus, et see toimiks äratuskellana ei täitunud.

Euroopas pärast külma sõja lõppu alanud relvajõudude ja kaitsekulutuste vähendamine ning ühepoolne desarmeerimine sai majandus- ja eurokriiside mõjul hoopiski uut hoogu juurde. Samal ajal suurendas Venemaa kiires tempos sõjalisi kulutusi ning rakendas tõsiseid jõupingutusi oma sõjalise võitlusvõime tõstmiseks. Lõhe kahe vastandliku suundumuse vahel muutus ajapikku järjest sügavamaks. Euroopas senini valitsenud status quo pidi varem või hiljem purunema.

Mul ei ole Putini režiimi suhtes kunagi illusioone olnud. Teine Tšetšeenia sõda näitas selgesti, kellega tegu. Putini käitumine on ootuspärane. Venemaa ei ole Gruusias ja Ukrainas teinud midagi, mis poleks kirja pandud juba Venemaa 2000. aasta sõjalises doktriinis.

Putini Venemaal puudub NATO suhtes igasugune respekt. Venemaa juhtkonna hinnangul on allianss kaotanud kaks sõda (Iraagis ja Afganistanis) ning transformeerinud ennast hambutuks jututoaks, mille ühtsus, tahe ja võime kaitsta oma nõrgemaid liikmeid on küsitav.

Venemaa NATO-poliitikat võib määratleda topeltkiilu poliitikana, mille eesmärgiks on lõhede tekitamine USA ja Euroopa ning Lääne- ja Ida-Euroopa vahele. Putini sõnum Lääne-Euroopale on selge: Venemaa imperialistlikud taotlused ei kujuta teile ohtu, seepärast on teil kasulik meiega kokku leppida.

Läbi ajaloo on Venemaa valitsejad austanud ainult jõudu. Kui jõudu pole, ei ole nende arvates millestki rääkida. Gruusia ja Ukraina sõjad on osutunud võimalikuks tänu NATO nõrkusele ja killustatusele. Allianss ei ole suutnud Venemaad ohjeldada ega täita oma rolli Euroopa stabiilsuse garandina.

Krimmi liitmine Venemaa koosseisu föderatsiooni subjektina Krimmi Vabariigi nime all annab vihje Venemaa tulevase võimaliku riikliku korralduse kohta. Nimetaksin seda tinglikult föderaalimpeeriumiks, kuigi mõisted „föderalism" ja „impeerium" peaksid oma sisult teineteist välistama.

Kui Putin on „põliste Vene maade" (siin tuleb mõista Vene impeeriumi 1914. aasta piirides) kogumisel küllalt edukas, võib ta taastada monarhia. Tal on kaks võimalust - kutsuda valitsejaks mõni tsaariperekonna liige või lasta end ise keisriks kuulutada.

Esimesel juhul hakkaks Venemaa tulevane riiklik korraldus sarnanema varauusaegse Jaapaniga, kus šogunilaadse tegeliku valitseja rollis hakkaksid olema Putin ja tema järglased, teisel juhul oleks tegu absoluutse monarhiaga. Igal juhul ei oleks Venemaa tulevasel valitsemiskorral midagi ühist lääneliku demokraatiaga.   

Sõda on sõda hoolimata sellest, kas see välja kuulutatakse või seda sõjaks nimetatakse. Kas Nõukogude Venemaa kuulutas Vabadussõja ajal Eesti Vabariigile sõja? Sõja kuulutamine on paraku palju haruldasem kui kuulutamata jätmine.

Venemaa-Ukraina sõjas võib praeguseks eristada kolme etappi:

1.      Krimmi annekteerimine: veebruari lõpp-märts 2014;

2.      Kodusõja algatamine Ukrainas ning selle ühe osapoole, Ida-Ukraina venemeelsete separatistide toetamine GRU eriüksuste, palgatud vabatahtlike, relvastuse ja sõjatehnikaga: aprill-juuli 2014;

3.      Venemaa regulaarvägede sisenemine Luganski ja Donetski oblastite territooriumile ning võitlus Ukraina relvajõudude vastu: alates augusti teisest poolest 2014.

Septembri alguse vaherahu on eelkõige kasulik Vene poolele ja separatistidele, kes kasutavad seda oma positsioonide kindlustamiseks. See vaherahu ei tähenda rahu, vaid lihtsalt madalama intensiivsusega sõjategevust, mille käigus Vene pool püüab vallutada uusi alasid.

Olen nimetanud Venemaa - Ukraina sõja teist etappi „vaikseks sõjaks", sõda on kutsutud ka hübriidsõjaks või neljanda generatsiooni sõjaks. Sisu on nimetustest tähtsam.

Selles sõjas ei ole midagi, mida sõjaajalugu ei tunneks. Mitmed autorid on esile toonud paralleele 2014. aastal Krimmis toimunu ning Sudeedimaa ja Balti riikide annekteerimise vahel rohkem kui seitsmekümne aasta eest.

Keskaja lõpupoole oli valitsejatel kombeks saata palgasõdureid naabrite maid rüüstama ning pärast õlgu kehitada, et vabandust, need polnud meie mehed. Esimene Tšetšeenia sõda ei alanud mitte Venemaa regulaarvägede tungimisega Tšetšeeniasse 1994. aasta detsembris, vaid varem, mil Vene pool organiseeris, relvastas, varustas ning toetas vabatahtlikega (kellele ta palka maksis) Džohhar Dudajevi vastaseid.

Oskuslikud (ja tihti ka halastamatud) juhid on läbi ajaloo kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks väga erinevaid võitlusviise ja -meetodeid. Sõjategevust on alati kombineeritud kõikvõimalike muude mõjutusvahenditega, alates propagandast ja infosõjast kuni majandusliku surveni välja.

Kas on siis põhjust Putini režiimi tegevuse üle imestada või käsitada Venemaa-Ukraina sõda millegi uue ja senitundmatuna? Küsimus on hoopiski selles, kuidas Eesti ja NATO liitlasriigid Putini Venemaa esitatud väljakutsele vastavad.

Eesti tarbeks tooksin Venemaa-Gruusia ja Venemaa-Ukraina sõdadest esile kaks peamist õppetundi:

1.      Territooriume, mis võivad elanikkonna rahvusliku kuuluvuse tõttu vaidlusalusteks osutuda, tuleb hoida iga hinna eest oma käes;

2.      Konfliktile reageerimine jääb igal juhul hiljaks, olenemata reageerimise viisist ja kiirusest.  

„Külma sõja" ajal ei kavatsenud NATO riigid ootama jääda, millal Nõukogude väed koos Varssavi pakti liitlastega Atlandi ookeani äärde välja jõuavad, et siis kuidagiviisi juhtunule reageerima hakata. Liitlasväed olid Lääne-Saksamaal ja mujal toonastes alliansi ääreriikides iga hetk valmis agressiooni tõrjumiseks. Tollal järeleproovitud ennetamisprintsiip tuleb uuesti au sisse tõsta. Alliansi Lääne- ja Kesk-Euroopa tuumikriikidele tähendaks see eelpositsioneeritud varustuseladude ning väekontingentide paigutamist ääreriikide territooriumile.

Mida otsustati NATO Walesi tippkohtumisel? Peatada kaitsekulutuste vähendamine ning suurendada neid järgmise kümne aasta jooksul 2%-ni liikmesriikide SKTst. Venemaa sõjalised kulutused tõusevad 2016. aastaks üle 4% SKTst. Meie idanaaber jõuab kümne aastaga moderniseerida oma relvajõud mitte üks, vaid kaks korda.

Lisaks otsustati Wales'is tõhustada kiirreageerimisvõimet, lühendada reageerimisaega, moodustada üks diviisisuurune kiirreageerimisüksus. Venemaal on juba praegu alalises valmiduses 13 diviisi jagu vägesid.  

Kas Walesi tippkohtumise otsused suudavad siis vastata väljakutsele, mille Putini režiim on NATO-le esitanud? Ei suuda. Need vastused ei ohjelda Putinit. Need ei tekita vastukaalu. Vastupidi, need julgustavad teda. Putinit ohjeldaks ainult ennetamisprintsiibi rakendamine. Praegu ollakse NATOs sellest veel kaugel.

Eesti-suguse pisikese NATO ääreriigi jaoks on ennetamisprintsiibist lähtumine eriti tähtis. Selle asemel, et käed rüpes oodata julgeolekukeskkonna iseeneslikku paranemist (mis Putini eluajal vaevalt juhtub) peaksid kaitsevägi ja Kaitseliit juba kevadest saadik olema kõrgendatud sõjalises valmisolekus. Millal siis veel sõjaaja üksusi õppekogunemistelt läbi  lasta, laskemoonavarusid ja varustust täiendada ning Venemaa-Ukraina sõja kogemustest lähtuvalt kaitseplaane täpsustada, kui mitte praegu?

Peame reageerima nüüd, mitte siis, kui mistahes vormis vaenutegevus on juba puhkenud. Siis on hilja. Kaitsepolitsei komissari Eston Kohveri röövimisega on Venemaa Eesti vastast vaenutegevust de facto juba alustanud. Ida-Ukraina korraldamiseks Ida-Virumaal on vaja täita kaks eeldust: neutraliseerida kohalik Kapo agentuur ning muuta piir auklikuks. Piiri suhtes oleme sõjaväestatud piirivalve kaotamisega Putini režiimi eest juba suure töö ära teinud.

Ennetamine on väga oluline ka oma territooriumi hoidmise seisukohalt. Kas näiteks tüki Ida-Virumaa staatus (kus paiknevad meie elektrijaamad ja põlevkivikaevandused) on tähtsam kui maailmarahu? On parem, kui me ei paneks oma liitlasi sääraste valikute ette.

Vaadates tagasi viimase viie aasta jooksul ilmunud artiklitele ja kaitseministrile antud nõuannetele, pole mul põhjust häbeneda. Paljudel oleks. Kaitsekulutuste vähendajad, „hiiglasliku rahvaarmee" ja Kaitseliidu likvideerijad, palgaarmee eestvõitlejad - täna on kunagistest riigikaitselistest Saulustest saanud Paulused, kes üksteise võidu nõuavad liitlastelt suuremat panust Eesti julgeolekusse. On see sisuline muutus või tuulenuusutamine? Eks aeg näita.

Mu hüüdjast häälest kõrbes on saanud Venemaa-Ukraina sõja ning julgeolekuolukorra teravnemise tõttu peavool. Kas peaksin nüüd rõõmustama, et näete, mul oli ju õigus? Rõõmustamiseks pole paraku vähimatki põhjust.

Tõsi, liitlased on lõpuks hakanud ennast liigutama ning tegema seda, mida oleks pidanud tegema juba kümme aastat tagasi - lahendanud näiteks Eesti õhuturbe küsimuse. Samas on president Obama külaskäik ning NATO liikmesriikide Walesi tippkohtumine tekitanud Eesti poliitikutes ja riigiametnikes enesepettusliku rahulolutunde, et kõik on hästi, meil endil polegi vaja ennast kokku võtta.

Eesti pole pärast Venemaa-Ukraina sõja puhkemist teinud sõjalise riigikaitse osas midagi plaanivälist peale „Javelin"-tüüpi keskmaa tankitõrje-raketisüsteemide hanke paari aasta võtta ettepoole nihutamise. Tõsi, teen siin liiga Kaitseliidule, mis on alates Venemaa-Ukraina sõja puhkemisest tublisti harjutanud ja oma valmisolekut tõstnud.

Eesti ametiisikud on pärast Venemaa-Ukraina sõja puhkemist rutanud üksteise võidu kinnitama, kui hästi Eesti kaitstud on. Samasuguseid laia suuga kinnitusi jagasid ka Pätsi režiimi võimukandjad 1938. ja 1939. aastal.

Eesti on paremini kaitstud kui Läti või Leedu, aga kaugeltki mitte hästi. Laiapõhjalise riigikaitse juhtimine on määratlemata ning juhtimisorganid loomata, mistõttu vähestes mittesõjalise riigikaitse valdkondades on jõutud midagi ära teha.

Piirivalve ei ole pärast sõjaväestatud piirivalveameti kaotamist ja politseiga liitmist mitte tugevnenud, vaid hoopis alla käinud. Tuhandete inimeste üle kahe aastakümne pikkuse tööga on küll sõjalisele riigikaitsele põhi alla pandud, aga keegi ei taha tunnistada tehtud vigu ega vastutada tegematajätmiste eest.

Hea näide vastutuse puudumisest on Hermann Simmi juhtum. Tuleb välja, et ta ise määras ennast ametisse, edendas oma karjääri ning kontrollis ka oma tausta ja tööülesannete täitmist, ühesõnaga, tegutses täielikus vaakumis.

Kaitseväe juhataja institutsiooni põhiseadusest väljaarvamisega on kaitseväe juhtkond kaotanud oma ülesannete täitmiseks vajaliku elementaarse võimu ja tegevusvabaduse. Mida aeg edasi, seda rohkem peegeldub see otsustes. Toon näite: 2001. aastal surusid toonased kaitseministeeriumi tippametnikud kaitseväele peale kahest jalaväebrigaadist koosnevat ilma kaitseringkondadeta struktuuri.

Sõjamängul number neli 2001. aasta septembris, mil seda testiti ning mängiti läbi Krimmi ja Ida-Ukraina sündmustega üsnagi sarnane stsenaarium ehk nn kukutamisrünnak kaotas „siniste" pool kiiresti juhtimisvõime, oma manööverüksused seoti  lahingutega ning piirati ümber. Vaenlane läks neist lihtsalt mööda. Kas pole tuttav pilt Ukraina lahinguväljadelt?

Paraku on alates selle aasta 1. augustist säärane suurriike jäljendav struktuur muutunud ametnike unistusest reaalsuseks. Kaitseringkonnad on kaotatud. Detsentraliseeritud juhtimissüsteemi likvideerimisega oleme muutnud end suurriigi ideaalvastaseks, teinud suurima kõigist võimalikest vigadest, mille eest juba raamatus „Takerdunud rünnak" hoiatasin.

Tõin seal esile ka Eesti sõjalise riigikaitse peamised võimelüngad - miiniveeskamise ja rannakaitse, soomusmanöövrivõimekuse ning keskmaa õhutõrje puudumise. Ühtki neist lünkadest pole tänaseks likvideeritud ning seda ei planeerita ka „Riigikaitse arengukavas 2013-22". Soomusmanöövrivõimekus ilma tankideta ei ole aga tõsiseltvõetav.

Ka ajateenistuse maht pole viimastel aastatel suurenenud, teenistusse kutsutakse alla poole kutsealuste aastakäigust. Tõsimeeli pakutakse välja absurdihõngulisi ideid, nagu võiks keskkooli sõjaline õpe ajateenistust asendada.

Maakaitse ehk territoriaalkaitse ja selle juhtimine on lükatud Kaitseliidu kaela, mis tähendab, et Kaitseliit peaks võtma Eesti kaitsmisel pearolli. Kuidas on Kaitseliidul oma paarisaja kaadrikaitseväelasega võimalik seda teha? Miks peaks Kaitseliit kaitseväge asendama ning mis rolli kaitsevägi sel juhul üldse täidaks?

Viie väekoondise (nelja kaitseringkonna ja ühe jalaväebrigaadi) asemel on nüüd kõigest kaks. Teise jalaväebrigaadi moodustamine ei asenda nelja kaitseringkonna puudumist. Sõjaline riigikaitse kui süsteem on viimase kahe aasta jooksul liikunud mitte korrastatuse, vaid kaose suurenemise poole. Eesti esmane iseseisev kaitsevõime on täna nõrgem kui paar-kolm aastat tagasi.

Eksimustest õppimise ja nende edaspidise vältimise asemel - mis oli ju „Takerdunud rünnaku" avaldamise mõte - teeme uusi ja järjest elementaarsemaid vigu.

Kui Venemaa-Gruusia sõda oli piltlikult väljendudes äratuskella helin, siis Venemaa-Ukraina sõda on juba häirekella kõmin. Kas elame edasi „jõukohase riigikaitse" mugavas memomaailmas, teeme pool rehkendust ning kiidame ennast, kui hästi kaitstud me oleme?

Venemaa alustas uue sõjaga, seega on aeg juba väljakujunevat traditsiooni jätkata ning sel puhul artiklikogumik välja anda.