LEO KUNNAS: Pai­gal­seis tä­hen­dab ta­ga­silöö­ki

Mi­tu päe­va­ka­ja­list tee­mat – pin­ge­li­ne 2009. aas­ta eelar­ve koos­ta­mi­ne, Ve­ne­maa– Gruu­sia sõda ning maail­mas möl­lav fi­nantsk­riis – on ve­ne­keel­se ela­nik­kon­na Ees­ti ühis­kon­da in­teg­ree­ri­mi­se küsi­mu­se ta­gap­laa­ni­le tõrju­nud.

See loo­mu­li­kult ei tä­hen­da, na­gu oleks in­teg­rat­sioo­ni­tee­ma ak­tuaal­sus kui­da­gi vä­he­ne­nud või ka­du­nud. Ees­ti ve­ne­las­test klas­si­ka­li­ses mõis­tes rah­vusvä­he­mu­se ku­ju­ne­mi­ne on vä­ga pi­kaa­ja­li­ne prot­sess. See ei ole ühe va­li­mis­pe­rioo­di ega aas­takümne või paa­ri küsi­mus. Ilm­selt ei jõua Ees­ti pa­ra­ku tõeli­selt edu­ka in­teg­rat­sioo­ni­ni nen­de eluea jook­sul, kes osa­le­sid vii­ma­ses konf­lik­tis. See tä­hen­dab vä­he­malt ka­hek­satkümmet aas­tat, kus­juu­res va­he­peal ei to­hi uu­si konf­lik­te puh­ke­da. En­ne 2007. aas­ta ap­ril­lisünd­mu­si oli vii­ma­ne sää­ra­ne konf­lik­tio­lu­kord Ees­ti ise­seis­vu­se taas­ta­mi­ne. Ap­ril­lisünd­mu­sed pa­nid sel­les ajaar­ves­tu­ses kah­juks pai­ka uue null­punk­ti.

Mi­da ole­me siis sel­lest kõigest õppi­nud ning mi­da et­te võtnud, et in­teg­rat­sioo­ni ajaar­ves­tu­se null­punkt ei nih­kuks jäl­le ku­sa­gi­le tu­le­vik­ku?

In­teg­rat­sioo­ni es­ma­ne eel­tin­gi­mus on in­teg­ree­ri­ta­va­te tead­lik­kus ja in­for­mee­ri­tus Ees­ti ühis­kon­nast ja sel­les toi­mu­vast. Ku­ni meie ve­ne rah­vusvä­he­mu­sel ei te­ki oma iden­ti­tee­ti ja Ve­ne­maast eri­ne­vat rah­vus­lik­ku ene­se­tead­vust, ei ole võima­lik rää­ki­da edu­kast in­teg­rat­sioo­nist. Oma iden­ti­tee­di ning rah­vus­li­ku ene­se­tead­vu­se te­ke ei ole aga võima­lik il­ma oma in­fo­ruu­mi­ta. Te­ge­lik­ku­ses tä­hen­dab see, et ve­ne­keel­sed kaas­maa­la­sed on va­ja kaa­sa­ta Ees­ti ühis­kon­na üldi­ses­se in­fo­ruu­mi. Et tea­vi­ta­mi­sel oleks min­git mõju, peab see toi­mu­ma sihtg­ru­pi­le aru­saa­da­vas kee­les ning vas­tuvõeta­val vii­sil.

Töötus, vaesus, teadmatus

Sel­les kon­teks­tis on kum­ma­li­ne, et Ees­ti Te­le­vi­sioo­ni ve­ne­keel­se ka­na­li loo­mi­se­ga po­le siia­maa­ni ju­tust kau­ge­ma­le jõutud. Kui meie ve­ne rah­vusvä­he­mus ee­lis­tab te­le­rit vaa­da­ta, siis oleks mõist­lik nei­le se­da võima­lust pak­ku­da. Vas­tuv­äi­teid on ol­nud iga­su­gu­seid: ra­ha po­le, meil on ju­ba ole­mas ve­ne­keel­ne raa­dio ning Ve­ne­maa in­fo­ka­na­li­te­ga ei suu­da me na­gu­nii võis­tel­da.

Kui me ei ta­ha või ei pea olu­li­seks ve­ne rah­vusvä­he­mu­se tea­vi­ta­mi­se­ga te­gel­da, pea­me lep­pi­ma sel­le­ga, et need ini­me­sed jää­vad Ve­ne­maa in­fo­ruu­mi. Sel ju­hul on pa­ra­ta­ma­tu, et meie ve­ne keelt rää­ki­va­te kaas­maa­las­te aru­saa­mad Ees­ti ühis­kon­nast ja aja­loost, sa­mu­ti pal­ju­dest muu­dest küsi­mus­test jää­vad ka aas­takümne­te pä­rast meie sei­su­koh­ta­dest kar­di­naal­selt eri­ne­vaks.

In­for­mee­ri­mi­se ja tea­vi­ta­mi­se täht­sus suu­re­neb ras­ke­tel ae­ga­del. Ma­jan­dus­ras­ku­sed süve­ne­vad, sel­le­ga seo­ses kas­vab ka töö­tu­te hulk. Po­le põhjust ar­va­ta, na­gu kan­na­tak­sid meie ve­ne­keel­sed kaas­maa­la­sed krii­si tõttu teis­test vä­hem, pi­gem vas­tu­pi­di. Ela­tus­va­hen­did kao­ta­nud ini­mest lo­hu­tab vä­he, et tõen­äo­li­selt ela­vad Ees­tis te­gut­se­vad pan­gad üle­maailm­se fi­nantsk­rii­si üle ning et hoiu­sed (mi­da tal po­le) on ta­ga­tud ja küllap ko­sub ma­jan­dus mõne aja pä­rast uues­ti.

Töö­puu­dus ja vae­sus kom­bi­nat­sioo­nis tead­ma­tu­se­ga võib aga an­da ra­hu­lo­le­ma­tu­se­le rah­vus­li­ku vär­vin­gu. 

Nagu Elsa Gretškina

Ei saa väi­ta, et in­teg­rat­sioo­ni vald­kon­nas uu­si ideid po­leks. 10. ok­toob­ril esi­tas ha­ri­dus­mi­nis­ter Tõnis Lu­kas mõtte, et Ees­ti ha­ri­dussüsteem peaks ole­ma vaid ees­ti­keel­ne. On väl­ja käi­dud ka idee, et pa­re­ma in­teg­rat­sioo­ni hu­vi­des peaks hak­ka­ma pih­ta ju­ba las­teaiast ning Ees­tis oleks koh­ta vaid ees­ti­keel­se­te­le las­teae­da­de­le.

Isee­ne­sest ei ole te­gu uu­te idee­de­ga. Karl Vai­no ja te­ma ha­ri­dus­mi­nis­ter El­sa Gretški­na aja­sid ku­na­gi sa­ma as­ja, ai­nult ees­ti kee­le suh­tes. Kuid nad ei jul­ge­nud min­na nii­kau­ge­le. Tsaa­ri-Ve­ne­maal, Nõuko­gu­de Lii­dus ja ka prae­gu­sel Ve­ne­maal on väi­de­tud ja väi­de­tak­se siia­maa­ni, et vä­he­mus­rah­vu­sed peak­sid loo­bu­ma oma keel­test ning üle mi­ne­ma ve­ne kee­le­le, sest see on nen­de en­di (nen­de pa­re­ma ühis­kon­na­ga in­teg­ree­ri­tu­se ja hak­ka­ma saa­mi­se) hu­vi­des.

Võib ju väi­ta, et ena­mi­ku meie ve­ne­keel­se­te kaas­maa­las­te näol ei ole te­ge­mist aja­loo­li­se rah­vusvä­he­mu­se­ga, vaid Nõuko­gu­de oku­pat­sioo­ni ajal Ees­tis­se ela­ma asu­nud ini­mes­te­ga. Nii see on. Kuid oli aeg, mil ka saks­la­sed, roots­la­sed ega juu­did ei ol­nud veel meie aja­loo­li­sed rah­vusvä­he­mu­sed, vaid al­les äs­ja Ees­tis­se ela­ma asu­nud. Aja­loo­lis­te rah­vusvä­he­mus­te ku­ju­ne­mi­ne kes­tis sa­jan­deid. Nen­de hä­ving toi­mus mõne aas­ta­ga. 

Kui meie eelk­äi­jad Ees­ti ise­seis­vaks kuu­lu­ta­sid, teh­ti se­da ma­ni­fes­ti­ga kõigi­le Ees­ti­maa rah­vas­te­le, mit­te ai­nuüksi ees­ti rah­va­le. Meie vaa­ri­sad-va­nai­sad ei ol­nud ru­ma­lad, kui mõtle­sid väl­ja ning ra­ken­da­sid Ees­ti rah­vusvä­he­mus­te­le kul­tuu­riau­to­noo­mia. Peak­si­me ole­ma oma ki­be­da­test aja­loo­lis­test ko­ge­mus­test õppi­nud, et ei ta­su te­ha teis­te­le se­da, mi­da me ei ta­haks, et mei­le teh­taks.

Kui mõni meie ve­ne­keel­ne kaas­maa­la­ne soo­vib pan­na oma lap­sed ees­ti­keel­ses­se las­teae­da või koo­li, on see te­ma isik­lik va­lik. Kuid se­da ei to­hiks muu­ta ko­hus­tu­seks või ai­nuvõima­li­kuks va­li­kuks. Kas see oleks meie tä­nu nei­le Ees­ti ko­da­ni­kest ve­ne­keel­se­te­le kaas­maa­las­te­le, kes on Ees­ti Va­ba­rii­gi­le us­ta­vad? Või on see mõel­dud ka­ris­tu­seks Ees­tis ela­va­te­le Ve­ne­maa ko­da­ni­ke­le, kel­lelt ei saa­gi eel­da­da lo­jaal­sust Ees­ti Va­ba­rii­gi­le?

Pai­gal­seis ja vead in­teg­rat­sioo­niküsi­mus­tes suu­ren­da­vad uu­te konf­lik­ti­de, seal­hul­gas ka rel­vas­ta­tud si­se­konf­lik­ti oh­tu. Loo­mu­li­kult võib väi­ta, et rel­vas­ta­tud si­se­konf­likt te­kib Ees­tis nii­kui­nii, kui vaid Ve­ne­maa peaks se­da min­gil põhju­sel soo­vi­ma, ning Ve­ne eri­tee­nis­tu­sed va­li­vad sel­le te­ki­ta­mi­seks so­bi­va aja, vii­si ja ko­ha. Jah, nii on, kuid see ei tä­hen­da, na­gu ei peaks me te­ge­ma kõike en­dast ole­ne­vat, et rel­vas­ta­tud si­se­konf­lik­ti ära hoi­da. Am­mu­gi ei ole meil mõtet te­ha as­ju, mis võik­sid konf­lik­ti tek­ki­mi­se­le kaa­sa ai­da­ta.

Veel 80 aastat

Rel­vas­ta­tud si­se­konf­likt, kui vä­he in­ten­siiv­ne see ka po­leks, kät­keks en­das oh­tu kas­va­da üle Ees­ti ter­ri­too­riu­mil toi­mu­vaks sõja­li­seks konf­lik­tiks. Mei­le si­sen­da­tak­se ning me si­sen­da­me iseen­da­le, kui ra­hu­lik on meil ma­ga­da NA­TO vih­ma­var­ju all. Oleks vii­ma­ne aeg need une­ju­tud kõrva­le jät­ta ning meie ve­ne­keel­se­te kaas­maa­las­te Ees­ti ühis­kon­da lõimi­mi­se­ga tõsi­se­malt te­ge­le­ma ha­ka­ta. Sa­mal ajal pea­me üles ehi­ta­ma to­taal­kait­se ja es­ma­se ise­seis­va kait­sevõime ju­huks, kui in­teg­rat­sioon ei peaks min­gil põhju­sel õnnes­tu­ma.

Ra­hu­li­kult ma­ga­da võivad meie jä­rel­tu­li­jad um­bes ka­hek­sakümne aas­ta pä­rast, kui meie ve­ne­keel­se­test kaas­maa­las­test on ku­ju­ne­nud uus aja­loo­li­ne Ees­ti rah­vusvä­he­mus.

Varem samal teemal:

Margit Sutrop: Otsides Eesti ühisväärtusi, EPL 4.10