Leo Kunnas: poliitilise heidutuse pooldajad on uskumatud kameeleonid

Poliitiline ja sõjaline heidutus on ühe terviku teineteist täiendavad osad nagu yin ja yang.

Andrei Hvostov tabas naelapea pihta, kui väitis Eesti Ekspressis, et vaidlus meie riigikaitse põhiolemuse üle on nagu lõputute kordustega regilaul, mis on erineva intensiivsusega kordunud juba sellest ajast peale, kui me alles NATO-sse astusime („Sügisene tremolo: raha, kaitsevõime, EKRE”, 23.9). Ta hindas õigesti ka eri suundumuste vaheliste vastuolude tõsidust. Need ongi kontseptuaalsed ja väga põhimõttelised.

Üks suundumus või koolkond peab ülimuslikuks alliansi poliitilist heidutust. Selle alustalaks on teatavasti NATO aluslepingu 5. artikkel, mis paneb liikmesriikidele kohustuse üksteist sõjalise kallaletungi korral aidata. Aga mitte ainult. Liikmesriikide sõjaline jõud tervikuna, tuumaheidutus, alliansi arvukas liikmeskond ja suurus, liikmesriikide majanduslik potentsiaal, kaitsekulude kogusumma ning diplomaatilised jõupingutused – poliitiline heidutus moodustub erinevatest komponentidest.

Need on kõik õiged ja õilsad põhimõtted. Probleemi poleks, kui selle koolkonna esindajad ei käsitaks heidutuse teist poolt – sõjalist heidutust – teisejärgulise või koguni vähetähtsana.