Illustratsioon: Reuters/Scanpix/EPL

Üht ja sama käsku või korraldust võib mõista väga erinevalt. Kui anda sõjaväelasele käsk „Kaitse seda maja!”, asub ta positsioonile, paneb paika laskesektori, rajab kindlustusi ning kui vaenlane läheneb, avab tule ja võitleb. Politseinik näeb seda ülesannet hoopis teisiti. Ta laseb paigutada maja ümbrusse turvakaamerad ja majja valve- ja häiresüsteemi. Kui pätt peaks sisse tungima, ruttab ta kohale ja püüab päti kinni võtta.

Kumbki lähenemine pole õige ega väär, teisest halvem või parem. Need lähtuvad lihtsalt erinevast olukorrast ja vastasest. Kõik peaks olema selge ja arusaadav: politsei püüab kurjategijaid ja kaitsevägi võitleb vaenlasega.

Mis siis, kui politseiniku vastas ei seisa enam tavaline pätt ega ka kavalam ja oskuslikum organiseeritud kurjategija ega piirivalvuri vastas piiririkkuja, kelle eesmärk on jõuda kusagile Lääne-Euroopasse? Millest peaksime siis lähtuma? Eks ikka teiste kogemustest.

Ühesugune stsenaarium

Kõiki sõdu, mida Venemaa on pärast Nõukogude Liidu lagunemist pidanud, iseloomustab üks ühine nimetaja: see on olnud relvastatud sisekonflikt, mille idanaaber algatas või mille puhkemisele kaasa aitas (välja arvatud Süürias, kus kodusõda algas Venemaast mitteolenevatel asjaoludel).

« Avalehele 228 Kommentaari
Loe veel: