LEO KUNNAS: Talv, majanduskriis ja sõda ei tule iial
Teedehoiu ja soojamajanduse eest vastutavaid ametiisikuid tabab järjekordne üllatus. Kiiresti hakatakse kokku ostma talveriideid, autode talvekumme ja muid vajalikke asju. Pehmed talved on meid ära hellitanud. Kui talv juhtub tulema vähegi karmim, ei möödu see teps mitte muretult.
Mõistlikud inimesed teavad samuti, et vabaturumajandus on tsükliline. Tõusud ja majandusbuumid ei ole igavesed, vaid vahelduvad langusperioodide ja kriisidega. Aga ikkagi tabas majanduskriis meie valitsust ja enamikku Eesti elanikkonda täiesti ootamatult.
Kuid ka kõige karmima talve või sügavaima majanduskriisi tagajärjed on sõjaga võrreldes tühised. Kahjuks on sõjaliste konfliktide puhkemine sama tsükliline nähtus nagu aastaaegade vaheldumine või kapitalistlik majandussüsteem ega sõltu meie soovmõtlemisest, et sõdu ei peaks toimuma. Seega ei ole küsimus selles, kas sõjaline konflikt Eesti pinnal on võimalik, vaid millal ja mis oludes see võiks toimuda ning kuivõid on meie ühiskond selleks valmistunud.
Teise maailmasõja, 20. sajandi teise poole ja käesoleva sajandi alguse lokaalsete sõdade kõige tähtsam õppetund on, et nüüdisaegne sõjategevus mõjutab kogu ühiskonda ja peamine kannataja on tsiviilelanikkond. Mõlemat Tšetšeenia sõda iseloomustas massiline vägivald rahulike elanike kallal. Venemaa-Gruusia sõjas ei valinud mür-sud, raketid ega lennukipommid sihtmärke selle järgi, kas ohvritel on seljas sõjaväevorm või mitte.
Unustatud totaalkaitse
NATO on vastanud nüüdisaja sõja esitatud väljakutsetele laia julgeolekukäsitluse (broad approach to security) väljatöötamisega, mis määratleb julgeolekut palju laiemana kui pelgalt sõjalise riigikaitsena. Paraku on selle kontseptsiooni tegelik rakendamine, nagu oma territooriumi kaitsmine üldse, alliansis viimasel kümnendil tagaplaanile jäänud.
Eesti laia julgeolekukäsitluse analoog on olnud totaalkaitse põhimõte, mille rakendamise kohustus on sätestatud lausa seadusega. Näiteks ütleb rahu-aja riigikaitse seadus: „Riigikaitse eesmärkide saavutamiseks rakendatakse seaduses sätestatud alustel ja korras totaalkaitse põhimõttel kogu rahvas ning rahva ja riigi jõuallikad.”
Samal ajal on totaalkaitse kontseptsiooni kõrvalejätmine olnud poliitikute ja riigiametnike täiesti teadlik valik. 1990. aastatel lammutati nõukogudeaegne tsiviilkaitsesüsteem ilma uut asemele loomata või vana kaasajastamata. Kaitseministeeriumi panus totaalkaitsesüsteemi üles-ehitamisse on piirdunud monumentidega tegelemisega. Ministeeriumi struktuuris puudub osa, mis tegeleks totaalkaitse ja üldmobilisatsiooniga.
Meie põhjanaabri kogemus näitab, et totaalkaitse põhimõtte rakendamises ei ole midagi üle jõu käivat. Soomes on seda aastakümneid edukalt tehtud hoolimata sellest, et kriisist või sõjast pole avalikult kuigi palju räägitud.
Totaalkaitse põhimõte ei tähenda ju naissoost elanikkonna või põlvepikkuste poisikeste rakendamist sõjategevuses, vaid hoopiski seda, et kõik ministeeriumid, riigiasutused ja kohalikud omavalitsused peaksid valmistuma kriisi- ja sõjaolukorraks oma vastutusvaldkonnas.
Ühiskond ja iga inimene vajab kriisi või sõja ajal täpselt samu asju ja teenuseid, mida kõige sügavamal rahuajal. Elanikkond vajab esmajoones vett ja toitu, elektrienergiat ja kütust, füüsilist turvalisust ning päästeameti ja politsei teenuseid. Need on neli kõige tähtsamat valdkonda, millest sõltub ühiskonna elementaarne toimetulek kriisi- ja sõjatingimustes.
Suurlinnade, eriti Tallinna veevarustus on kriisi- ja sõjatingimustes ülimalt haavatav ning alternatiivid on välja töötamata. Praegune kriisi- ja sõjaaja toiduvaru ei ole tõsiselt võetav. Meie põllumajandus on minetanud võime varustada riiki põhiliste toiduainetega.
Elektrijaamade asukoha ning tsentraliseeritud energiasüsteemi ja alternatiivsete energiaallikate puudumise tõttu on meie energiasüsteemi rivist välja langemine sõjalise konflikti korral garanteeritud peaaegu sajaprotsendise tõenäosusega. Meie strateegiline kütusevaru on küll koguseliselt piisav, aga see ei ole mõeldud tegelikuks kriisi- ja sõjaaja varuks, vaid pelgaks Euroopa Liidu nõuete täitmiseks, sest paikneb välismaal. Pärast sõjalise konflikti puhkemist ei ole võimalik seda potentsiaalse vaenlase mereblokaadi ja õhuülevõimu tõttu enam Eestisse toimetada.
Jõust on puudu
Mis puutub elanikkonna füüsilisse turvalisusse, siis enamik nõukogudeaegseid varjendeid on käest lastud ja uusi pole juurde ehitatud. Selleks on puudunud nõuded ja regulatsioon. Suurlinnade evakuatsiooniplaanid puuduvad, rääkimata nende läbimängimisest.
Päästeametil ja politseil pole sõjaaja reserve ega organisatsiooni. Suuremate põlengute, uputuste või muude looduskatastroofide puhul vajab päästeamet juba rahuajal kaitseväe ja kaitseliidu toetust. Sõjalise konflikti korral päästetööde vajadus võrreldes tavamahuga tõenäoliselt mitmekordistub, kuid kaitseliidul ja kaitseväel ei ole enam võimalik päästeametile ametiabi osutada.
Ka oleks naiivne oletada, et kuritegevus kriisi või eriti sõjalise konflikti korral väheneb. Mõistlik on lähtuda eeldusest, et sõjalise konfliktiga kaasneva kaose tingimustes see hoopiski kasvab hüppeliselt. Politseid toetab küll abipolitsei, aga see koosneb paljuski jälle samadest kaitseliitlastest, keda on sõjalise konflikti korral vaja mujal rakendada.
Miks siis pole totaalkaitse kontseptsiooni ellu viidud? Enamik poliitikuid ja riigiametnikke mõistab riigikaitset pelga sõjalise riigikaitsena ja mitte keegi, ei president, peaminister ega kaitseminister, pole tahtnud totaalkaitse ehk teisisõnu riigikaitse üldist ehk mittesõjalist valdkonda juhtida. On see valdkond ju mõõtmatult mahukam ja keerukam kui sõjaline riigikaitse.
Totaalkaitse juhtimiseks on kolm põhimõttelist võimalust: kas teeb seda peaminister valitsusjuhina, luues selleks vastava organi, või määratakse juhtiv roll kaitseministrile või siseministrile. Kaitseministeerium ja siseministeerium pole seda ülesannet endale võtnud, samuti puudub peaministril praegu vastav juhtimisorgan. Kõik justkui tegeleksid, aga keegi ei juhi. Tulemusi ei ole ega tule.
Kõigi viimase aja riigikaitse alaste seadusandlike algatuste – alustades presidendi esitatud põhiseaduse parandusest kuni kaitseväe korralduse seaduse-
ni – tegelik mõte on ju seisnenud selles, kuidas kehtestada kord, mis laseks teistel ametiisikutel kaitseväe juhataja eest kaitseväge juhtida. Samal ajal on meie riigikaitse võtmeprobleem – totaalkaitse juhtimise puudumine – ikka lahendamata.
