LEO KUNNAS: Üksindus pärast sõda II
Loo teemaks oli, et Iraagi ja Afganistani sõjad on sõjad hoolimata neile antud hämavatest nimetustest ja sõjaveteranid vajavad tähelepanu ning hukkunute omaksed ja haavatasaanud suuremat riigi hoolitsust.
Mis on vahepeal muutunud? Meie osalus Iraagi sõja otseses lahingutegevuses on vahepeal märkamatult lõpule jõudnud. See-eest on mõnevõrra suurenenud meie kontingent Afganistanis: praegu on seal natuke alla 150 Eesti sõjaväelase.
Paljud kaitseväelased lähevad sõtta juba teist, kolmandat või isegi neljandat korda. Sõjalistel operatsioonidel hukkunute nimekiri on pikenenud ühe mehe võrra, neid on nüüd kokku viis. Haavatasaanute arv on pisut rohkem kui aastaga kasvanud kolmekümne neljalt neljakümne kaheksani. Iraagi sõja Eesti-poolseks lõppsaldoks jäi kaks langenut ja kaheksateist haavatut. Raskemaid haavatasaamisi, mille tagajärjeks on invaliidistumine, tuleb nüüd ette sagedamini. Tüüpiline tõsisem haavatasaamine Afganistanis on tähendanud jala kaotamist miini- või isevalmistatud lõhkekeha plahvatuses.
Meedia ja avalikkus nimetab nüüd asju palju rohkem õigete nimedega, sest sõda jääb sõjaks, olenemata sõjalise konflikti intensiivsusest. Kuid ametliku Eesti jaoks ei ole midagi muutunud. Ei ole kuulnud presidenti või peaministrit tõdemas, et Eesti Vabariik osales pikka aega kahes sõjas. Nii jätkab ametlik Eesti praegugi Afganistanis vaid rahu tagamist.
Seega pole mõtet imestada, et põhiline aumärk, millega sõdades osalenuid väljaspool kaitseväge siiamaani vääristatakse (kaitsevägi ise peab võitlejaid loomulikult meeles lahinguliste teenete eest antavate teenetemärkidega), on kaitseministeeriumi rahuvalvaja medal. Riiklikke autasusid pälvis möödunud aastal vaid üheksa sõdades osalenud kaitseväelast, mis on ebaõiglane ja teenimatu, arvestades lahingutegevuse intensiivsust Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis ning meie kontingendi panust seal. Presidendi julgeolekualased nõustajad võiks peale kaitseväeluure moraalse vastutuse, nukuarmee propageerimise ja kaitseväe juriidilise tasalülitamise teemade tegeleda ka muude küsimustega.
Ühekordne väljaostmine
Palju on antud lubadusi hukkunute lähedaste ja haavatasaanute olukorra parandamiseks ning nende eest paremaks hoolitsemiseks. On need lubadused täidetud? Kas praegu on hukkunute lähedased ja haavatasaanud oluliselt paremas olukorras kui aasta tagasi? Haavatute ravimisel on Eesti kaitseväge väga palju toetanud USA ja Suurbritannia sõjaväelased, kellega koos sõditakse. Täielik ravikindlustus ja võimaluse korral töökoha pakkumine kaitseväes on iseenesestmõistetavad asjad, millest tsiviliseeritud riigis ei oleks vaja eraldi rääkida. On positiivne, et eelmisel aastal on nende seadustamisega edasi jõutud.
Ka on meil olemas ühekordsed toetused hukkunute omastele ja haavatasaamise tagajärjel töövõime kaotanutele. Ühekordsed toetused on vajalikud, kuid need ei lahenda probleemi. Sisuliselt on tegu riigi katsega ennast probleemist lahti osta. Kui näiteks 90 protsenti töövõi-mest kaotanud haavatu saab Eesti riigilt kolme aastapalga suuruse valuraha, siis ei saa ju eeldada, et kolme aasta pärast tema töövõime taastub või et ta selle aja peale sureb. Ta peab oma 90-protsendise töövõimetusega elama elu lõpuni.
Küünikud võivad väita, et kaitseväelased teadsid, millega riskivad, nad läksid sõtta vabatahtlikult ja lõppude lõpuks, miks peaks haavatud kaitseväelaste eest paremini hoolitsema kui näiteks autoõnnetuses viga saanud tavakodanike eest.
Ei, nad ei läinud sõtta omal algatusel. Omal algatusel lähevad sõtta palgasõdurid või eraturvamehed. Eesti kaitseväelased lähevad sõtta ainult siis, kui meie kõrgem seadusandlik võim – riigikogu – on nii otsustanud. Kuna oleme oma parlamendi ise valinud, on meie kaitseväelased saadetud sõtta ei kellegi muu kui Eesti kodanike tahtel.
Seega peaks riik võtma ka vastutuse riigikogu otsuste eest, kõige eest, mida sõjas osalemise otsused toovad kaasa neile, kes neid täitma peavad. Kui vastavad otsused on kord tehtud, siis on hukkunute lähedaste ja haavatute eest hoolitsemine ning veteranide meelespidamine paratamatult osa kohustustest, mida riik peab täitma.
Sõjategevuses hukkunute alaealiste laste ja haavatasaamise tagajärjel töövõime kaotanute eest hoolitsemiseks oleks tegelikult väga lihtne lahendus. Nende toetus või pension võiks olla teatud protsentuaalne osa kaitseväelase pensionist, mida hukkunu või haavatasaanu oleks välja teeninud oma ametikohal. Sel juhul ei oleks see riigipoolne ühekordne väljaostmine või täpsemalt oma käte puhtakspesemine, vaid seda võiks tõesti nimetada hukkunute lähedaste või haavatasaanute eest hoolitsemiseks selle sõna otseses mõttes.
Ideoloogiline tõrge
Kui lahendus on lihtne, siis miks seda rakendatud pole? Paraku ei lähe see kokku eripensionide kaotamise ja pensioniea tõstmise ideoloogiaga. Eripensionide kaotamine võib tunduda loosungina sama lööv nagu näiteks „Eesti jõuab viie rikkama Euroopa riigi hulka” või „kommunism 1980. aastaks”. Kuid praktikas on väga raske ette kujutada, et kaitseväelased omandavad 50. ja 60. eluaasta vahel, kui nad enam füüsiliselt riiki teenida ei suuda, veel uue elukutse ja töötavad kuni 63. või 67. eluaastani, mil nad hakkavad üldistel alustel pensioni saama.
On ülekohtune, kui haavata saanud sõdurid peavad ise hakkama oma õiguste eest seisma (vt Hetlin Villak „Haavatud sõ-durid võitlevad riigiga” EPL 9.12). See on ikkagi Eesti riigi ülesanne, täpsemalt nende inimeste ülesanne, kes riiki neis küsimustes esindavad. Mingit põhimõttelist muudatust haavatasaanute ja hukkunute omaste eest hoolitsemisel pole toimunud ning teema on mattunud majanduskriisi, eelarvepuudu-jäägi ja muude päevapoliitiliste probleemide alla. Pealegi puudutab see ju nii väikest hulka inimesi.
Eelmises loos kirjutasin, et kui sõdades osalenutel on probleeme, on need pahatihti nende endi, nende lähedaste ja kaitseväe mure. Iga veteran on oma sõjaga üksi. Kuid hukkunute lähedaste või sõjainvaliidide üksindus on mõõtmatult suurem.
