Ekspress Meedia, Reuters

Puhtteoreetiliselt ei tohiks meil midagi valesti olla, sest Eesti on NATO liige ja meie kaitseplaneerimine osa alliansi kaitseplaneerimisest. Lühidalt kokkuvõetuna käib see protsess nõnda: kümneaastaste pikemate ja neli aastat kestvate lühemate ajavahemike kaupa võtab iga liikmesriik endale väevõimekuseesmärkide (Force Goals) täitmisega kohustuse panustada teatud hulk üksusi NATO väestruktuuri.

Eesti peamine väevõimekuseesmärk on alates alliansiga liitumisest olnud üks ümberpaigutatav ehk piltlikult öeldes mis tahes maailma nurgas rakendatav mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikaline grupp. Lõunanaaber Läti täidab täpselt samasugust eesmärki, Leedu tähtsaim väevõimekuseeesmärk on poole suurem - kaks ümberpaigutatavat mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikalist gruppi.  

Siia ongi koer maetud. Kas nelja mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikalise grupiga on võimalik luua sõjalist tasakaalu ja usutavat heidutust Venemaa Lääne sõjaväeringkonna ja Valgevene lähinaabruses paiknevate vägede suhtes? Loomulikult mitte. Need üksused polnud selleks mõeldudki.

Külma sõja ajal oli kõik lihtne. NATO staapides pandi Nõukogude Liidu ja teiste Varssavi Lepingu Organisatsiooni liikmesriikide väed kaardile ning mängiti läbi nende võimalik tegevus erinevate ohustsenaariumite korral. Selle põhjal määratleti oma vägede kriitiline miinimumvajadus ehk sama operatiivvajadus, millest rääkisin üle-eelmises loos. Pärast seda jäi üle ainult koorem ja kohustused liikmesriikide vahel ära jagada.

Põhiraskus rinderiikidel

Kaitsesüsteemi põhiraskuse võtsid enda kanda nn rinderiigid, kelle piirid puutusid kokku idablokiga. 

« Avalehele 321 Kommentaari