LEONHARD LAPIN: Eesti intelligents kontra valitsus
Kohe pärast võistlust avaldasin, nagu paljud minu kolleegidki arvamust, et monument on ebaprofessionaalne ning esteetiliselt aegunud ja sellise militaristliku sümboli püstitamine oleks sobinud vahetult pärast Vabadussõda, mitte praegu, mil nii poliliitiline kui ka esteetiline paradigma on radikaalselt muutunud.
Et argielu objektide suurendamine kuulub pop-kunsti valdkonda ning juba 1960.aastail alustas ameerika skulptor Claes Oldenburg sarnaste teoste loomist, vormides tavalise müürsepa kellu kümne meetriseks, võiks antud lahendustki võtta mõne noore kunstniku taidesse kehastatud naljana kodumaisele natsionalismile ja militarismile.
Ent praegu, mil peaminister sellist esteetilist saamatust isiklikult eesti rahvale kiidab, tundub, et siin ei ole enam tegemist oma võimu kangekaelse maksmapanemisega, vaid teda võib juhtida hoopis mingi „tume jõud”, mis ootab Eestis uusi pronssõduri teisaldamisega kaasnenuid sündmusi. Kevad on ju tulemas!
Olgem ausad, ka eelmise aasta aprillisündmuste ajal tehti otsuseid väga äkki ning kitsale otsustajateringile tuginedes. Kui siis sündis lõhe eri rahvuste vahel, siis nüüd laineb ta hoopis oma rahvuse sees – eesti intelligents kontra valitsus.
Piinlik on kuulata valitsusliikmete avaldusi, et intelligents on oma arvamustega liiga hiljaks jäänud, sest alates võistlustulemuste väljakuulutamisest on pidevalt meie juhtivad oma ala spetsialistid, aga lisaks ka haritud inimesed teistelt kunstialadelt antud lahenduse vastu protestinud, sest sellise valiku tegid ju poliitikud ja ametnikud, mitte aga źüriis vähemuses olnud spetsialistid. See ei ole Euroopalik tava, nagu kuulda, nii osustatakse asju N.Liidust eraldunud lõunavabariikides.
Nii käitutakse ka tänapäeva Hiinas, millest meie poliitiline- ja ärieliit näib sisse võetud olevat, samas kui Tiibeti rahvas elab üle tõelist genotsiidi. Silmakirjalikkus välispoliitikas näib nüüd üle kandumas meie siseriiki. Hiina praeguse poliitika taustal on tõesti hämmastust tekitav meie praegune olümpia-eufooria ning sellesse paigutatavad resurssid.
Tõsiasi on see, et kõik need kuud pärast võistlustulemuste teatavakstegemist on eesti valitsus täielikult ignoreerinud eesti intelligentsi ning suhtunud arhitektidesse ja kunstnikesse kui teisejärgulisse rämpsu. Nii ei käitu kusagil arenenud demokraatiaga Euroopas ükski valitsus, eriti väikeriikides, kus rahvuskultuuril on eriline koht, sest valitsused tulevad ja lähevad, aga loojad ja nende looming jääb.
Professor Krista Kodrese koostatud Eesti Kunsti Ajalugu loetakse veel poole sajandi pärast, aga vaevalt, et keegi siis suvatseb uurida meie lugupeetud peaministri kõnesid. Ajalugu õpetab, et kui mõnes riigis kehtestatkse diktatuur, siis esimesed, kes põlu alla satuvad ning vanglasse heidetakse, on just professorid - sõnaga intelligents. Ja nende kaitseks väljaastuvad üliõpilased pekstakse läbi ning ülikoolid suletakse.
Igatahes arvab vist tänane valitsus vist sellist võimutäiust omavat, et võib sülitada oma rahva helgematele peadele, loomingulistele liitudele, viidates „rahva arvamusele”. Jumal hoidku, nii tegid ju ka Stalin, Mussolini ja Hitler – kogu nende sigadus toimus ju „rahva heaksiidul” ning „rahva õnne nimel”.
Küsige sakslaste käest, kas nad on toimunust õnnelikud! Tänapäeva meediaga on massi väga lihtne manipuleerida ning sellise promoga, mis on saatnud Vabadussamba võidutööd, oleks võimalik olnud rahvale meeldima panna mistahes lahendust, ka näiteks kuulsat Oldenburgi paarikümnemeetri kõrgust käimlapumpa.
Ja kui „rahva arvamus” on tähtsate, ent spetsiifiliste, otsuste langetamisel nii primaarne, siis miks iseseisvuse algaastatel ei arendatud meie majandust just nimetatud arvamusele tuginedes, mis oli risti vastu võimude kavadele, mida aitasid kujundada appi kutsutud vastava ala tippspetsialistid läänest.
Paar arhitektuuritudengitki oleksid majanduse arendamiseks mõne hea ideega võinud välja tulla!
Eesti valitsuse mõned ministrid on viimastel kuudel väljendanud meedias otsest vastuseisu eesti intelligentsile ning meist, justnagu Stalini ajal, on truu meedia abil loodamas kuvandit ajuvabadest muiduleivasööjatest, teisejärgulistest kodanikest, kes on vastu „rahva tahtele”.
Tendentsid, mis viimastel aastatel on eesti ühiskonnas maad võtmas, on vaimuinimeste suhtes vaenulikud ning kummastav on see, et seda ei ole tähele pandnud ka rahva poolt justnagu vabalt valitud Riigikogu. Aga olen veendunud, et arengut autoritaarsuse suunas võtavad palju tõsisemalt Euroopa vastavad institutsioonid ning rahvusvaheline demokraatlik meedia. Pronksiöö ei andnud valitsusele tagatist teha mida tahes!
Seepärast kutsun eesti intelligentsi üles taas kiirseti koonduma ning korraldama kokkusaamist, kus võiks arutada meie tänast olukorda, eesti vaimu ja võimu suhteid ning üldse meie kui iseseisvat kultuuri omava rahvusriigi perspektiive. Tunnen, et praegu elame ajajärgus, kus senine raha ja võimu eelistamine on viinud vähemalt meie poliitilise ja majandusliku eliidi ummikteele, mis võib lõppeda fiaskoga.
Nagu arvata võite, elavad aga võimaliku kriisi kergemini üle ikka need, kes on jõudnud palju mammonat kokku krabada ja surevad välja need, kes teenivad oma rahvast siirast südamest tulnud loominguga.
