LIBERAAL VS. KONSERVATIIV | Kas Eesti peaks kutsuma kaugete maade migrante?
Välisminister Urmas Reinsalu rõhutas äsja taas Eesti positsiooni immigrante tõrjuva maana, kui kinnitas, et me ei peaks võtma endale Maltal randunud päästelaev Alan Kurdiga saabunud sisserändajaid. Ega nad vist siia tulekski. Küll aga võiksime juba Euroopasse jõudnud parema elu otsijaid ise kutsuda. Räägin just tööotsijatest, põgenikke tuleb aidata niikuinii.
Ma ei rõhukski siinkohal niivõrd moraalsele argumendile, et üksnes sünnijuhuse tõttu mujal sirgunud inimestele võiks jätta vähemalt võimaluse meiega elus samale järjele jõuda. Samuti jätaks kõrvale solidaarsuse Vahemere-äärsete riikidega, kuigi ilmselt maksab tänane seljapööramine kunagi mingil eriti vastikul momendil kätte.
Küll aga peaksime sirutama käe välismaiste tööotsijate suunas puhtküünilistel, pragmaatilistel põhjustel. Migrandid on pigem oma rahva ettevõtlikum ja edasipüüdlikum osa. Nad väetavad ja tuulutavad sumbunud ühiskonda. Nagu näitab teiste Euroopa maade kogemus, panustavad sisserändajad kokkuvõttes SKP-sse rohkem, kui tarbivad.
Tõsi on, et noored ettevõtlikud mehed (kes migrandid valdavalt kipuvad olema) toovad ilmselt esialgu kaasa suurema kuritegevuse. Euroopa kogemus näitab ka, et nad võivad jääda getodesse ning eriti teises põlvkonnas ühiskonnast ohtlikult võõranduda. Oleme aga õnnelikus positsioonis. Meil on ees teiste maade poole sajandi pikkune kogemus, millest õppida.
Muidugi, pea liivast välja tõstmine ärritab ja tekitab mõne kohaliku seas palavikureaktsiooni, kuid üks tark inimene vaktsineerib end tulevikule mõeldes ise. Ükskord tuleb siia niikuinii suuremal hulgal kaugemate kultuuride kandjaid. Praegu on just õige aeg end valmis seada. Et aga keegi nõukogudeaegse sisserände kombel ähvardaks Eesti põhietnost väljasuremisega, kuulub lähiperspektiivis lihtsalt rumalate kollijuttude valdkonda.
Eestlastel on kaugest ajast kasutusel tabav ütlus: iga roju oma koju. Külas olla on hea ja mõnikord võib tõesti tekkida tunne, et ei tahakski koju tagasi minna, kuid meie kõigi jaoks on sünniga loodud oma koht. Eestlastele Eesti, tšehhidele Tšehhi ja süürlastele Süüria.
Alles seisid eestlased külg külje kõrval laulupeol, kus lauldi meie omas keeles omasid laule. Kas see oleks aga sama pidu, kui pooled laulud oleksid võõras keeles ja võõrastele omases stiilis? Nii võib juhtuda, kui liberaalide soovitud migrandihordid on lõpuks kohale jõudnud.
Tegelikult on migrantide teema Eestis üsna selgeks räägitud ning hoolimata hirmujuttudest, kuidas ainult oma inimestega pole meil võimalik riigina hakkama saada, on enamik inimesi seisukohal, et Eestimaa kuulub ikkagi eestlastele.
Oma rahva ja rahvuse hoidmine ei tähenda aga kaugeltki suletud ühiskonda. Niisugused väited kuuluvad liberaalide demagoogia kõrgklassi arsenali. Kui tuleb välismaalasest korvpallur siia mängima, baleriin Estoniasse tantsima, professor ülikooli teadust tegema või mõnele ettevõttele hädavajalik spetsialist tööle, võib neile julgelt ütelda tere tulemast!
Sest need inimesed pole mugavat elu otsivad pagulased. Nad ei tule siia omi seadusi tegema või midagi nõudma. Teevad ühe, kaks, kasvõi neli aastat oma tööd ja lähevad tagasi koju. Nende tulek on põhjendatud ja minek loomulik.
Kõiksugu ujuvate alustega Euroopa rannikule randuvad tegelased on aga teisest puust. Nad moodustavad ohtliku seltskonna, kus enamik on lihtsalt paremat elu otsivad noored mehed. Nemad tahaksid siia jääda ja elada oma seaduste järgi.
Selle asemel et niisugused inimesed Euroopa riikide vahel laiali jagada, tuleb nende alused vajadusel varustada joogivee ja toiduga ning saata tagasi sinna, kust nad tulid. Kodumaal käib sõda? Olgu, kuniks kahurid pauguvad ja automaadid tärisevad, võivad nad jääda saabumisriigi pagulaslaagrisse, kuid ei päevagi kauemaks kui sõja lõpuni. Sest iga roju peab lõpuks jõudma oma koju.
