Kui tavapäraselt saab politsei ööpäevas keskmiselt 32 perevägivallaga seotud väljakutset, siis jõulude ajal see arv oluliselt kasvab. Möödunud aastal oli kolmel pühade päeval kokku 158 perevägivallaga seotud kutset, sel aastal 147. Lõppeva aasta üheteistkümne kuu statistika ütleb, et kokku sai politsei pea 11 000 teadet lähisuhtevägivallast. Sama ajaga kaotas elu oma lähedase inimese käe läbi üheksa inimest.

Meie seas on tuhandeid inimesi, kes elavad oma enda kodus pideva hirmu ja neisse sisendatud häbi- ja süütundega. Üle-euroopaline naistevastase vägivalla uuring ütleb, et vaid iga kolmas partneri poolt füüsiliselt kuritarvitatud naisest pöördub politsei või mõne abiorganisatsiooni poole. Kolmandik vägivalla all kannatavatest naistest ei iitsata oma üleelamistest mitte kellelegi. Eriti kidakeelsed on oma partneri poolt seksuaalselt kuritarvitatud naised.

Tugikeskuste poole pöördus eelmisel aastal kokku 1617 naist. Võrreldes politseistatistikaga, on see vaid tilgake meres. Ekspertide hinnangul laseb lähisuhtevägivalla all kannatav naine end lüüa keskmiselt 33 korda enne kui ta kuhugi abi saamiseks pöördub. Keskmiselt pöördutakse vägivaldsesse paarissuhtesse tagasi kaheksa korda enne kui lahkutakse lõplikult.

Lähisuhtevägivalla löödud haavad on sügavad, traumad kestvad ning mida kauem ohvrid sellest vaikivad, seda sööbivamad. Miks nad otsustavad vaikida? Miks tuntakse häbi kui seda peaksid tundma hoopis vägivallatsejad?

Sest pooled meist näitavad näpuga ohvri suunas. 58% Eesti meestest ja 49% naistest arvab, et perevägivalla ohver on ise süüdi. Spetsialistide kinnitusel on vägivaldne käitumine otseselt seotud vägivalda õigustavate hoiakute ja stereotüüpsete soorollidega. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis naistevastast vägivalda uurinud Kadri Soo hinnangul vajab ühiskonnas kujundamist arusaam, et peresisene vägivald on tõsine kuritegu, mille tagajärjed võivad ulatuda järgmisesse põlvkonda. On näiteid, kus vägivaldsed suhted on kordunud läbi viie põlvkonna. Kuigi partnerid sellest reeglina unistavad, ei kipu vägivald aja jooksul kaduma, pigem vastupidi.
Greenwichi Ülikooli kriminoloogia keskuse teaduri Darrick Jolliffe uuring kinnitab, et vägivallal on kombeks aastate jooksul muutuda intensiivsemaks. Näiteks 32- aastaselt vägivaldselt käitunud mehed käitusid 46- aastaselt veelgi jõhkramalt. Seega, ainus lahendus on joosta, kiiresti joosta ning startida kohe.

Millist abi on võimalik saada?

Täna on Eestis 13 naiste tugikeskust. Hiljuti tehtud uuring kinnitas, et naised, kes abi saamiseks tugikeskuse poole pöördusid, olid seal pakutavate teenustega väga rahul. Koduvägivalla all kannatavad naised saavad sealt kvaliteetset psühholoogilist ja juriidilist nõustamist ning kui vaja, siis ka öömaja. On naisi, kes on lastega kodust põgenedes elanud tugikeskuse poolt tagatud elamispinnal üle aasta. Naistele pakutakse abi nii kaua kui nad seda vajavad. Enamasti olid koduse vägivalla ohvrid üllatunud, et tugikeskused pakuvad ühest kohast nii kõrge kvaliteediga kompleksteenust. Mitmed kinnitasid, et tänu tugikeskuse professionaalsele toele on nad täna elus. Jah, seal tegeletakse tõesti reaalselt elude päästmisega.

Vägivallaga ei tohi leppida või seda tähtsusetuks mõelda, sest psühholoogiast on teada, et kõik, mida me tõrjume, muutub tegelikult tugevamaks. Ma mõistan, et vägivaldses suhtes elanud inimene ei ole harjunud mõtlema oma vajadustele või tunnetele, sest pidev hirm ja alalhoiuinstinkt on kontakti iseendaga hävitanud. Siiski - igal inimesel on õigus olla õnnelik – tunda, et teda armastatakse sellisena nagu ta on, otsustada enda eest ning õigustatult eeldada väärikat suhtumist. Seiske enda ja oma laste eest. Astuge see esimene samm ja helistage numbrile 1492. Vaid teie ise saate oma elu muuta ja uskuge mind, teid aidatakse.