Mathéo on täiesti tavaline nelja-aastane Eesti poiss. Ainuke vahe on see, et kui ta joostes teist last müksab, võib ta andeks palumise asemel öelda elegantselt pardon. Mathéo isa on poolenisti prantslane ja poolenisti itaallane, ema aga eestlane. Nende peres kasvab ka teine laps, tumedapäine pooleaastane Elina. Nad on minu onutütre pere. Helen armus ülikoolis Prantsusmaalt tulnud vahetusüliõpilasse. Armastus oli nii suur, et kui noormehe Eestis õppimise aeg sai läbi, läks Helen Prantsusmaale õppima. Lõpetas seal magistrantuuri ja läks tööle. Suurest armastusest sündis peagi Mathéo – võõrapärase nimega, kuid eestlaslikult siniste silmade ja helepruunide juustega poiss.

Neli aastat olen ma kõrvalt näinud, kuidas minu onutütre pere teeb teadlikult tööd selle nimel, et prantsuskeelses keskkonnas kasvavast Mathéost sirguks eestlane. Helen räägib lastega ainult eesti keeles, vanavanematega on kokku lepitud kindlad ajad, mil räägitakse pikemalt Skype’is (ikka eesti keeles), suved veedab poiss vanaisa ja vanaema juures maal, jõuluvana on ta kohanud ainult Eestis ning kingitusteks saab Mathéo tavaliselt eestikeelseid lasteraamatuid ja lastelauludega plaate. Magama jääb ta muidugi, Lotte kaisus jne. Olen täiesti kindel, et minu onutütrel jätkub kindlameelsust, et kasvatada oma lastest eestlased, kelle jaoks on oluline omada ka Eesti passi. Selles veendununa mõtlen ma hirmuga 2028. aastale, mil Mathéo peab valima, kumma kodumaaga end ametlikult seob.

« Avalehele 110 Kommentaari
Loe veel: