Liina Kersna Ojasoo juhtumist: vägivald ei ole kunagi isiklik asi

Ma ei imesta, et teatrijuht nimetab vägivallatsemist eraasjaks, imestama ei pane ka see, et ohver lahkus töölt ning vägivallatseja jäi (kuigi võttis aastase nn loomingulise pausi). Mul on kurb, aga ma ei imesta, sest enam kui pooled Eesti meestest ja pea pooled naistest arvavad, et mõnikord on vägivald õigustatud.

Just täna kohtusin ma Pärnumaa Naiste Tugikeskuse töötajatega, kes samuti tuletasid meelde - vägivalda ei õigusta miski. Olgu sellele eelnenud lugu kuitahes pikk või lühike. Meil kõigil on õigus vägivallatule elule.

Tavapärane on ka see, et lahkub ohver, mitte vägivallatseja. Ka perevägivalla puhul lahkub enamasti ohver koos lastega ning vägivallatseja jääb koju. Ohver peab leidma uue kodu või töö. Ja me peame seda normaalseks?

Iga neljas naine Eestis on kogenud lähisuhtevägivalda ja vaid väike osa neist räägib sellest kellelegi, veel vähem küsib abi. Ja see on probleem, sest vägivalla haavad on sügavad ja mida kauem neist vaikitakse, seda söövivamad. Miks nad ei karju appi? Just sellepärast, et pooled meist näitavad näpuga ohvri suunas.

Kui sellest loos on midagi head, siis see, et ohver pöördus kohe politsei poole. See teeb temast paljudele ohvritele suurepärase eeskuju. Ma küll ei tea ega tunne seda näitlejat, kuid ma tahan teda julguse ja targa käitumise eest tänada. Selline käitumine julgustab astuma esimest sammu.

Vaid sellistele juhtumitele ühemõtteliselt hukkamõistvalt suhtudes, saame vast tasapisi muuta vägivalda toetavat avalikku arvamust.