Vahur ja Liina Kersna jõulupuu Foto: erakogu

Kümne aastaga on muutunud justkui normiks, et aastalõpuintervjuu riigi tähtsaima inimesega on meeleolult kunstlikult tõsine, kui mitte öelda tusane, pigem etteheitlik kui toetav ja innustav.

Täna saime kinnitust, et leht on lõplikult pöördunud. Traditsioon murtud. President Kersti Kaljulaid kõnetas vaatajaid sõbraliku, arusaadavas keeles ja entusiastliku hoiakuga. Jah, kõik algab sellest, kuidas inimene end tunneb. Teleekraan on ses osas halastamatult aus – kui inimene tunneb end halvasti, kumab see vastu ka ekraanilt, kui aga hästi, rõõmsalt ja entusiastlikult, kajab seegi võimendatult. Positiivne ellusuhtumine tuleb kasuks meile kõigile, ka riigile ja president on meile ses osas eeskujuks.

Teemadega ei suudetud üllatada kui välja arvata seik, kuidas kantsler Merkeli meeskond püüdis pärast Euroopa Raudse Leedi tukkumajäämist meeleheitlikult meie presidendi kõne teksti hankida, et oleks võimalik järgnevas arutelus osaleda. See näitas poliitika elulist köögipoolt, mis meieni tavaliselt ei jõua. President söandas kergitada saladuseloori.
Kõik aasta jooksul oluline sai käsitletud, kui välja arvata muidu presidendile südamelähedane nõrgemate toetamise teema, nt ei puudutatud poole sõnagagi naistevastase vägivalla teemat.

Käes on kõige vägivaldsem periood meie kodudes – pühadeaeg. Oleks olnud õige aeg ja koht ohvreid julgustada abi küsima ning lähikondseid märkama ning abi pakkuma. Presidendi aastapäeva kõne tõesti tõstis lähisuhtevägivalla teema jõuliselt esile, kuid kindlasti ei suuda üks kõne muuta inimeste hoiakuid sedavõrd, et sellest ei peaks enam rääkima.