Seega ei – riik ei vähenda laste töölesaamise võimalusi, vaid vastupidi, läbi regulatsioonide liberaliseerimise, hoopis suurendab töölesaamise võimalusi. Samuti ei kavatse tööinspektsioon keelata alla 12-aastastele lehelapseametit. Tööinspektsioon ei saakski seda teha, kuivõrd inspektsiooni pädevus on vaid järelevalve töösuhtega seotud normide täitmise üle. Normide kehtestamine on ikka eelkõige riigikogu ülesanne ja – nagu öeldud – on riigikogu laste töötamist käsitlevaid norme pigem paindlikumaks muutnud.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta rõhutas 7. juuni Eesti Päevalehes, et õigus teha tööd on inimese põhiõigus, olgu ta 8-aastane või 80. See väide on mitmeti ekslik ja eksitav. Juristina ütlen, et meie põhiseadus ei näe ette põhiõigusena inimese õigust teha tööd. Kui see oleks sellisena sätestatud, siis tähendaks see ka riigi kohustust tagada igale töötajale töö. Põhiseaduse paragrahv 29 näeb ette õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Tegemist on õigusega olla majanduslikult aktiivne, mis tähendab inimese õigust tegutseda enda valitud tegevusalal-elukutsel palgatöötajana. Pealegi – keegi pole ju keelanud lastel ega seenioridel teha tööd.

Tööinspektsiooni sekkumist laste (7–12-aastaste) töötegemisse õigustab aga küll põhiseaduse säte, mis ütleb, et töötingimused on riigi kontrolli all. Tegelikult isegi ei õigusta, vaid kohustab inspektsiooni, aga kontroll peab loomulikult vastama kehtestatud normidele.

Võrdsete võimaluste volinik ütleb: „Töötamise võimaluse piiramine on sama karm asi nagu sõnavabaduse piiramine… Laste osas kehtivad teatud töötamise piirangud üle Euroopa, aga need ei ole kaugeltki nii ranged, nagu nüüd üritatakse meil siin näidata. Direktiivi nr 94/33/EÜ, noorte kaitse kohta tööl, ei kohaldata näiteks 7–12-aastaste laste juhutööde ja lühiajaliste tööde suhtes.“

Jah, töötamise põhiõigust pole küll olemas, nagu eelnevalt viidatud, aga ka tegevusala valiku õigus ei ole absoluutne, vaid seaduseandjal on õigus seda piirata.

Laste puhul on piirangud seatud selleks, et kaitsta laste tervist ja normaalset arengut. Voliniku viidatud artikkel direktiivis kehtib üksnes kodutöödele eramajapidamises ja pereettevõttes tehtavale tööle, mida ei peeta noorele kahjulikuks, ebasoodsaks ega ohtlikuks.

Seega, ma olen absoluutselt nõus, et riik ei pea reguleerima kasvatuslikel eesmärkidel kodus tehtavaid töid nagu leheriisumine aias või tubade koristamine. Aga seda pole ka tehtud. Milliseid õiguslikke argumente me ka ei tooks ja ükskõik kuidas neid püütaks väänata, peab arutelu keskmes olema laste huvide kaitse.

Nagu lastekaitse liit oma samateemalises seisukohas ütles, on kahjuks lapse huvide kaitse teemakajastuses tagaplaanile jäetud.

Lapse huvide kaitset ei tohi kindlasti segi ajada laste soovidega – huvid ja soovid võivad, aga ei pruugi kokku langeda. Ilmselt nõustub suur osa täiskasvanutest, et lapse soov näiteks toituda vaid kartulikrõpsudest või veeta aega päev-päeva järel üksnes nutiseadmes on tegelikult kahjulik ja meil täiskasvanuna on kohustus lapse toitumisharjumusi või päevarežiimi sellisel juhul reguleerida.

Samamoodi on tööga – lastele kehtestatud tööajanormid on kehtestatud toetudes uuringutele ja nende eesmärk on kaitsta last.

Siinkohal pole oluline, kas tegemist on hooajalise, lühiajalise või püsiva tööga. Nagu pole ka oluline, kas lepingu nimeks pannakse tööleping, müügileping või transporditeenuse leping.

Töö on töö ja oluline on, mis tingimustel laps tegelikult töötab. Põhjus, miks töölepingut lepingu nimena üritatakse vältida, on aga see, et töölepinguga kaasnevad töötajale teatud garantiid. Näiteks see, et 7-aastane laps ei tohi töötada kauem kui kolm tundi päevas. (See on muide rahvusvaheline kohustus, mille seadusandja on Eesti õigusruumi üle võtnud.)

Aga kui tööandja nimetab lepingu umber müügilepinguks, kas sellisel juhul tohib töötada kauem? Kas lepingu nime muutmisest muutub töö sisu, vorm või selle mõju lapsele? Ei muutu ju. Sellest tuleb ka tööinspektsiooni kohustus vaadata reaalsele töösuhtele sisse, et mitte lubada teha laste tervise arvelt rehepappi.

Võimalus lastel koolivaheajal tööd teha on tagatud regulatiivselt, aga toetatud ka tööandjate poolt. Lihtsalt tuleb arvestada, et laste palkamisel on mõistlikud piirangud, mis tegelikult ei takista lastele suvel töö pakkumist. Selleks tuleb vaid seadusandlusega tutvuda. Kõik kehtestatud tööõiguse ja tööohutuse normid on ainult laste kaitseks, sest lapsed ongi riigi kõrgendatud kaitse all.

Laste õiguste konventsioon kohustab meid seadma laste huvid esikohale kõikides lastega seotud toimingutes. Teeme siis seda.