Liisa Pakosta: „Hiinlasi me ei teeninda ja ukrainlane meie kooli ei tule”

Viirusehirm näitab, kui kerge on alateadlikus rassismis sõnadest tegudeni jõuda.

Möödunud nädala alguses teatas mu tütar (9) õudusest õlgu väristades, et koroonaviirus on jõudnud Eestisse. Terviseameti kinnituse järgi polnud sel ajal siin tüvest 2019-nCoV kippu ega kõppu (pole praegugi – toim). Emana nägin süllekukkunud pedagoogilist võimalust.

Pidasin loengu kätepesemise ja igaks juhuks ka hammaste pesemise olulisusest viirusterohkes tänapäeva maailmas. Seejärel küsisin ettevaatlikult, mis allikast selline kindel teadmine kolmanda klassi õpilast tabas. „Sõber ütles!” – „Oota nüüd, aga kust sa tead, et su sõber selles asjas õigust räägib? Arstid ja viiruseid uurivad laborid ei ole Eestist veel midagi leidnud, nendel on teistsugune teadmine.” – „Aga mul sõber ütles, et on.”