Nüüd lugesime, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatus arvas erakonnast välja Maria Kaljuste ja Jüri Derkuni seoses erakonna maine kahjustamise ja heade tavade rikkumisega. „Vastavalt põhikirjale kohustub iga erakonna liige olema eetiline, käituma väärikalt ja hoiduma erakonna kahjustavast tegevusest,“ ütles erakonna aseesimees ja juhatuse liige Jaak Madison." ─ „Kui inimene pühendab suurema osa oma sõnavabadusest avalikule vaidlusele omaenda erakonnaga, siis on ta ilmselgelt sattunud valesse erakonda," selgitas Madison. (Delfi 31.03)

EKRE juhatuses on seega in verbo ning in praxi omaks võetud järgmised erakondliku distsipliini põhimõtted:

1) erakonna väljaannetes ja koosolekutel peab kõigile jääma täielik vabadus avaldada oma eraarvamust ja kaitsta oma isiklikke seisukohti;

2) avalikel poliitilistel foorumitel ei tohi erakonna liikmed agiteerida kongressi ega juhatuse programmiliste otsuste vastu;

3) mitte ükski erakonna liige ei tohi üles kutsuda tegevustele, mis käivad vastu nendele otsustele, ega välja tulla ettepanekutega, mis pole nende otsustega kooskõlas.

Sellesisulise avalduse koostajad paistavad olevat täiesti valesti aru saanud erakonnasisese vaba kriitika ning erakonna tegevusühtsuse vahekorrast. Kriitika erakonna programmi aluste piires peab olema täiesti vaba, ja seda mitte ainult erakondlikel, vaid ka avalikel poliitilistel foorumitel. Sellist kriitikat keelata on võimatu.

Erakonna poliitiline tegevus aga peab olema ühtne. Kõik üleskutsed, mis rikuvad konkreetsete aktsioonide ühtsust, on lubamatud niihästi avalikel foorumitel, erakonna koosolekutel kui ka erakonna väljaannetes.

Ilmselt on juhatus käsitanud kriitikavabadust ebatäpselt ja liiga kitsalt, tegevusühtsust aga ebatäpselt ja liiga laialt.

EKRE puhul kerkib küsimus: kas väljakäidud erakondliku distsipliini põhimõtted nõrgestavad erakonda, lõhkudes tema tegevusühtsust? Sest tegevusühtsus on tähtsam kui eriarvamused. Kas tegude-erakond taandubki arvamuste-erakonnaks ─ selles on EKRE saatuslik küsimus. Ja võib-olla ka Eesti oma.