Linnar Priimägi: keda me ootame kaptenisillale?
Toda sisetunnet uuribki imagoloogia. Enamasti konkretiseerub ebamäärane tunne mingi kujundiks: keegi iluleb nagu potilill, keegi käitub nagu rästik, keegi on tuim nagu puupakk... Viimati näiteks pakkus Rein Veidemann imagoloogilise kujundi Mailis Repsi kohta: "tõeline emamesilane" (PM 18.05.2016). Keerulisemal juhul ─ nagu võimalikku presidenti kujutledes ─ otsitakse mõnd tegelaskuju ka kirjandusest või ajaloost.
Mõttetera, et iga rahvas väärib oma juhti, võib mõista mitmeti. Esiteks nõnda, et "leppige sellega, kelle valisite endid esindama". Nii ütles Jüri Pootsman Eurovisioni kohta: "Ise te mind sinna saatsite!" (Ukraina sõda on kolinud vikerkaarelipu alla ja koolutatud konkursil on viimaseks jääda lausa poliitiline deklaratsioon.)
Teine tähendus ütleb, et "iga rahvas väärib omaenda valitud juhti, mitte võõrsilt määratut". Ja see puudutab tänavusi presidendivalimisi.
Riik vajab reforme, aga "kiirendatud kursil kuristikku" ─ see Taavi Rõiva valitsusprogramm sünnitab probleeme ja rahulolematust. Aga neid lahendama ja vaigistama mõeldud algatused ülalt (haldusreform!) üksnes kruvivad pinget, sest rahvas ei tule kaasa. Hakka või sundima!
IRL võib ju kiidelda, et nende tõhus tegevus valitsuses kannab vilja, aga see vili väljaspool valitsust on ainult 4 protsenti rahvatoetust. Sotsid ei tegele ühiskonna raviga, vaid arutavad meditsiiniküsimusi. Keskerakondlased ähvardavad omaenda organisatsiooni kohtuga! Maailmavaatetut Vabaerakonda ootab pikemas perspektiivis IRL-i saatus. Ainsana vaatab EKRE Eesti tulevikku, aga nad ei näi mõistvat, et tulevane Eesti asub tehtavas tegelikkuses, mitte ei ole joonistus maakaardil.
Tulevik on ennustamatu, aga igal juhul ärev, murettekitav. Riik vajab tüürile kedagi, kes oskaks Skylla ja Harybdise vahelt läbi seilata. "Sõitsime kitsasse väina ja hirm meil ängistas rinda: / Skylla see ähvardas siit ning sealt veel õudsem Harybdis," luuletas Homeros. Idas Skylla, kelle käest kaotusteta ei pääse, lääne pool Harybdis, mis meid täiega neelaks. Nõid Kirke soovitab Odysseusele: "Seepärast laev pigem hoia sa Skylla ranniku äärde, / tõtates kõigest jõust. Sest on parem kaotada sul ju / lavalt kuuski ehk meest, kui hukkuda kindlasti kõigil." Tänapäeval me ei ennusta enam Homerose abil nagu muiste, lüües lahti juhusliku kirjakoha. Nõu ei anna mitte nõid, vaid NATO. Aga rahvas on meil ikkagi nõia-usku ja küsib: kes oleks me usaldusväärne Odysseus nüüdsel ohtlikul teelõigul? Eesti vajab presidendiks tarka, julget ja kavalat riigilaeva kaptenit, kelle juhatuse all rahvas usaldaks tundmatusse ja tormlevasse tulevikku sõita.
Kui vaadata neid, kes on sõnaselgelt nõustunud kandideerima, siis pole hõisata midagi. Kallas on kaval, aga pole tark ega julge, Kaljurand on julge, aga pole tark ega kaval, Jõerüüt ei ole ei tark, julge ega kaval, Repsil julgust jätkub, aga mitte tarkust ja kavalust.
Käesoleval ajaloolisel hetkel on Eesti Vabariigi presidendil üksainus püha missioon: ühendada Eesti riik ja rahvas. Seda ei suuda Kallas - kui talt küsiti, kas Eesti ühiskond on taasühendatav nagu taasiseseisvumise aegu, tuli vastuseks mingi ääri-veeretus vilava pilgu saatel. Kaljurand arvab, et meie riiklik iseseisvus on segav detail. Jõerüüt ei oska tuhkagi arvata. Ja Reps paistis viimati silma inimsmuugeldajana poliitilise migratsiooni alal. Võta üks ja viska teist!
Rahvas aga tõstab häält. Tema eestkõnelejaks, näitavad uuringud, on kerkimas EKRE. Kas rahvapresident, juht, kellesse rahvas usub, kerkib nende ridadest? EKRE julgus kasvab koos usaldusväärsusega. Või siis leidub keegi, kel oleks veel ka tarkust ja kavalust ─ Lennart Mere või Konstantin Pätsi sarnane Odysseus?
