Nüüd legaliseeriti – kas seda tõesti tohib teha too vabaühendus, Emakeele Seltsi keeletoimkond? – eesti õigekirjas ajaloosündmuste väike algustäht. Mart Rannut kommenteeris kõrvalt, et suurtäht „oli algusest peale ideoloogiline”, andes teatud sündmustele suurema väärtuse (DELFI 19.07.2012).

Tõepoolest, nõukogude koolis kästi kirjutada läbivalt suure algustähega: Suur Prantsuse Kodanlik Revolutsioon, Pariisi Kommuun, Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon, Suur Isamaasõda. Selge, et nüüdses röövkapitalistlikus Eestis ei taheta neid aegu enam suurelt meenutada ega ammugi austada.

Kuid majusklil on veel teine ülesanne. Suur algustäht peab eristama pärisnime üldnimest, st märgistama ainulist tähistatut (unikaalset denotaati) kõikide samalaadsete hulgas. Iga revolutsiooni võib pidada suureks, kuid üksnes Suur Revolutsioon algas 1789 Prantsusmaal. Mõnigi revolutsioon läks lauluga, läks lauluga... aga ainult Laulev revolutsioon leidis aset 1980/90. aastate vahetusel Eestis. Aasta-aastalt kordub jüriöö, kuid pelgalt üksainus, 1343. aasta Jüriöö väärib mälestussammast.

Samamoodi signaliseerib suutäht isiku unikaalsust. Peeter Suureks ei saa iga suur Peeter. Suvalisest torujürist erineb meie trepikoja Toru-Jüri. Ja Toomepuu Jüri ei ole mingi Toomepuu jüri.

Teisalt, keelenormi vabaks andes rikastatakse stiilivaliku võimalusi. Vana-Egiptuses eristati hieroglüüfkirja ning hieraatilist kirja – isemasti olid nii nende tähekujud kui ka teemad: hieraatiliselt märgiti üles igapäevaasju ning see tingis ka argisema, madalama stiili. Võimalus ajaloosündmusi kirjutada väikese algustähega seadustab lihtrahvaliku kirjapruugi siingi. Kõrgstiilis suhtlejate vahele jääb ringlema suurtäheline „Jüriöö ülestõus”, pleebs kirjutagu pealegi „jüriöö ülestõus” – ehkki on vaevalt usutav, et tollel kontingendil üldse kunagi tekib vajadust kirjas toda sündmust mainida.

Kuid laskem surnuil oma surnud matta! Meie tegelik probleem on selles, et eesti keel ei arene enam mitte stiiliharudeks, vaid emakeeleks ning ebakeeleks. Viimati osutas sellele kiiduväärselt Jürgen Rooste: „Keelt ei ohusta internetikeel, vaid viletsad tõlked” (DELFI 21.07.2012).

Jubetõlked eesti ebakeelde tulevad inglise keelest. Võtsin erialasest huvist ette Philip M. Taylori raamatu „Mõtterelv. Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani“ (sarja „Riigikaitse raamatukogu“ avangüllitis) ja loen sealt: „Siit ka renessansi keskendumine stiilile (perspektiiv) ja ajaloolisele seaduspärasusele (mis pakkus meeltele mineviku kohta vähem realistlikke, kuid usaldusväärsemaid vaateid)” (Taylor 2011: 111). – Mis see on, küsin ma nüüd kunstiteadlase ja kultuuriloolasena. Mida see maakeeli tähendab? Niisugune tõlkija ning tema kaks toimetajat vääriksid kindlasti emakeelepäeva ebakeeleauhinda – ja seejuures kindlasti Eesti Keele Instituudi direktorilt, Tartu Ülikooli professorilt Urmas Sutropilt, kes leiab, et „eesti keel pole kunagi oma ajaloos olnud nii tugev kui praegu” (DELFI 22.07.2012). Palju õnne!

Kunagi lohutas Goethe, et Byroni-tõlgete kohmakus pole kohutav – originaalid leiduvad käepärast. Ka mina trööstiksin oma propagandatudengeid ingliskeelse originaaliga, kui ma poleks seda lugedes sunnitud täheldama, et Taylor ei erista propagandasõda ja sõjapropagandat, või kui ma õppeotstarbel suudaksin ajaloost üles leida Augustus Octavianuse „manifesto of ’Peace and Victory’“ (Taylor 2003: 45). Õnneks on see „Mõtterelv“, mida 23. juuli Eesti Päevaleht reklaamib kui „tõelist maiuspala ajaloohuvilistele!“, piisavalt arusaamatu olemaks eesti lugejale laostavamalt meeldejääv.

Aga meie keelehoole – ut aliquid fieri videtur – tegeleb sellega, kas „võib-olla“ sidekriipsuta võib olla!

Lõpetuseks. Sõnaühend „külm sõda” algab väikese tähega juhul, kui ei märgi mitte ajalooperioodi (alates „pikast telegrammist” 1946 kuni NSV Liidu lõpuni 1991), vaid käibib „propagandasõja” sünonüümina (vt Linnar Priimägi, „Propaganda sõnastik”, Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 127-128, 197-198). Emakeele Selts soovitab takkatraavi, et sündmuse eristuseks võib „vajaduse korral lisada täpsustava kuupäeva ja aasta“ (Eesti Päevaleht 23.07.2012).

Teada lisaks sündmusele enesele veel ka kuupäeva ning aastat! See küll ei tee meie rahva kirjaoskust lihtsamaks, vaid hoopis rängemini omandatavaks.

Linnar Priimägi, kultuuripsühholoog