Linnar Priimägi: kipub jääma mulje, et mõned tahaksid Savisaare jalgapidi üles puua
Esiteks kollektiivsest alateadvusest esile kerkiv kättemaksuhimu, mida rahuldatakse Edgar Savisaare peal. Loetagu vaid Delfi kommentaare 12. juunist, kohtuprotsessi alguspäevast (autorinimed sulgudes, ilmsed trükivead parandatud)!
Sealt leiab lihtsalt sõimu: „Kes maksab kinni need arstide visiidid ja reanimatsiooni kohaloleku, mida see saatan igavesti nüüd nõudma hakkab. Kuradil on ikka veel kabjad lihvimata“ (x); „Armetu, lödisev näss. Isegi vene plikad ei taha tema käru enam lükata“ (vaataja); „Tean seda lodipüksi juba aastaid“ (Dusja).
Heidetakse ette varjamatut invaliidsust: „No haledam annab ikka olla. Inimesed püüavad ise liikuda, käivad karkude ja kepiga. Huvitav, et veel kanderaami peal saali ei lükatud“ (to mann); "Ime, et jalakönt pole paljaks võetud, et rohkem haledust tekitada. On ikka eit mees, ausõna..." (kaastunde kerjamine); „Savisaar unustas on kalli jala jälle alla keeramata, et lunida kaastunnet, krt kloun!“ (Toomas).
Tuntakse kahjurõõmu, ihatakse omakohut: „Ootan juba kümmekond aastat, millal see inimene kohtu alla antakse. Nüüd on see päev käes!“ (eid_156f380e21f06a); „Kui ühegi päti kinni saaks algatuseks (hetkel Savisaare) siis oleks see juba edasiminek“ (Njah...); „See et S varastas ja tegi muid pättusi, võttis ja andis ─ rohkem võttis ─ arvame niigi... elame ju siin linnas ja ega kinnisilmi ja ilma kõrvadeta ja ajudeta ringi käi“ (OnuP-penskar); „Milleks kohut pidada, rahvas teab, et rasvunud kesik on korruptant. Pange kohe vangi“ (tööline); „See, et enne kohtu otsust ei saa kedagi vargaks tembeldada, sm Edgari puhul ei päde. Tähendab, kui kohus ta ametist kõrvaldas, oli süü ilmne“ (antikommunist); „Mida kauemaks savitaat trellide taha läheb, seda parem eesti tulevikule“ (yy); „Mida siin korruptanti hellitada ─ prokurör uhagu paar pauku jalahoope vastu kõhtu, küll siis prillikivi hirmunult end süüdi tunnistab“ (koh-i-noor).
Isegi kui säärased meeleavaldused pole statistiliselt ülekaalukad, annavad nad tooni kui värvikalt ja väljakutsuvalt negatiivsed. Just nagu peaks Edgar Savisaarele millegi eest tagantjärele kätte maksma nüüd, kus ta on poliitilistest ametitest kukutatud. Tabavalt laseb William Shakespeare öelda Marcus Antoniusel: "Üks sõna Caesarilt veel eile oleks / maailma üles kaalund; nüüd ta lamab / ja vaeseimgi ei kummarda ta ees." Keskajal kaevati hauast välja ning põletati mõjuka inglise reformaatori John Wyclifi kondid, tuhk puistati laiali. Teise maailmasõja lõppedes toodi varem jumalikustatud duce Benito Mussolini laip Milanosse ja poodi jalgupidi üles Loreto väljakule. Kipub jääma mulje, et nüüd tahaks mõni mees Savisaare samuti jalgupidi, vabandust – jalgapidi üles puua. Rahvas räägibki kommentaarides „näidispoomisest“.
Kas Savisaart tuleks kohtus erikohelda?
Teine küsimus, mille kallal tasuks mõtiskleda, kõlab: kas Edgar Savisaart tuleks kohtus erikohelda. Eitajad deklareerivad, et „seaduse ees on kõik võrdsed“. See lause on muidugi mull. Seaduse ees ei ole mitte kunagi mitte kusagil kõik võrdsed olnud ega hakka ka mitte kunagi mitte kusagil olema. Esiteks pole seadused ise kõikide ees võrdsed. Ja teiseks ei ole võrdsed kohtualused. Juba vanad roomlased teadsid: Quod licet Jovi, non licet bovi ─ „mis Jupiterile lubatud, on härjale keelatud“. Iga kohtuotsus on erandlik, mitte stamp. Aga nüüd Savisaar ─ kas ta on erand või tuleks talle mõõta standardmõõduga nagu hekipõõsa puhul, mis tuleb teistega ühetasaseks pügada.
Erandlikkusel saab olla kolm põhjust: füüsiline, vaimne ja moraalne.
Füüsilisele erandlikkusele, halvale tervisele apelleerib praegu Edgar Savisaare advokaat. Kohtualune ise kommenteeris: „Neli eksperti (kolm patoloogi ─ lahanguarstid Ilona Drikkit, Marika Väli ja Heldi Kase ning üks kardioloog Margus Viigimaa) otsustasid, et ma olen piisavalt terve inimene“ (Pealinn 06.06.2017). Seda peab võtma irooniliselt, kuivõrd koostatud ekspertiisiakt (vt Delfi 08.06.2017), mis näeb välja nagu meditsiinientsüklopeedia lisaköide, möönab Savisaarele „üksnes erandliku erandlikkuse“, sit venia verbo. Esimene kohtuistung kuluski kokkuleppeks täpsustada, mida see tähendab. Aga kommentaator juba teab: „... Nüüd alles hakkab Savikas meie üle irvitama oma haigusega, kui isegi kiirabi peab kohal olema!!! ... Võib-olla on kellelgi rohkem kiirabi vaja ja need abivajajad kannatavad, kui kiirabi passib tühja kohtumajas!!!“ (Ma arvan). Lugu vist jääbki sama segaseks kui too ekspertiisiakt, mille järeldusi ei anna mitte kuidagi loogiliselt tuletada lähteandmetest.
Teist, vaimset erandlikkust möönavad pigem vastalised: „Vaadake Savisaare ilmet. Iga meditsiinialal töötaja tunneb sellest ilmest ära, et tegemist ei ole terve mõistusega inimesega. Savisaare jutt ja teod on juba mitu aastat olnud täiesti segane ja mitte midagi ütlev“ (Ekspertiisis). Edgar Savisaar ise aga kuulutab sotsiaalmeedias uljalt: „Lähen rindele!“ Vist ei ole siis põhjust teha talle erandit vaimsel alusel.
Kõige keerulisem on moraalne küsimus, kas Edgar Savisaar väärib täna Eesti riigi kohtus erandlikku kohtlust oma teenete tõttu tänase Eesti riigi ühe rajajana.
Ei-ütlejad salgavad üldse mingeid teeneid. „Savisaar ei soovinud Eesti Vabariiki. Kui sellest enam pääsu ei olnud, siis ei soovinud ta 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi taastamist. Tema soov oli uus riik ja kodakondsus nõukogude okupantidele“ (PiretBCN); „Savisaare nn kummardajad loodavad ikka veel ei tea millele. Vabariigi looja??? Vabaduse tooja??? Tule taevas appi!“ (Ekspertiisis); „"Palju räägitakse Savisaare teenetest - mina neid ei näe, juba Rahvarinde... algusest on Edgari tegevus olnud Eesti riigi vaenulik“ (ode).
On arvatud ka, et erandlikkust ei taheta lubada kättemaksuks Edgar Savisaare hilisema poliitilise tegevuse eest („Oudekki Loone: Edgar Savisaare suurim süü on täna see, et ta on aastaid olnud tavalisest inimesest hooliva poliitika garant“ - Eesti Päevaleht 11.06.2017).
Kirjutame ajalugu, kustutame ajalugu
Teened on tänases Eesti Vabariigis üldse üks kahtlane, ajutine asi. Kõige ilmekamalt näitab seda aumärkide äravõtt inimestelt, kes need on kunagi pälvinud tegelike teenete eest Eesti riigi ees. Nõnda just nagu tühistataks koos tunnustusega ajalooline teenegi, kustutataks jälg Eesti riigi ajaloost. Mistõttu kõik riikliku aumärgi saanud osutuvad de facto oma ordeni pantvangiks: nad peavad teadma, et ühel päeval võidakse mingil põhjusel neilt koos selle metallitükiga ära võtta ka tükk nende minevikust Eesti ajaloos.
Kummaline praktika ilmneb siinmail: ühe käega kirjutame oma ajalugu ja teisega kustutame kirjapandut. Ei ole meil julgust öelda nagu Pontius Pilatus: Quod scripsi, scripsi – „Mis ma olen kirjutanud, seda ma olen kirjutanud – ümber tegema mina ei hakka!“
Paistab, et demonstratiivselt Savisaarele erandit ei möönda, pigem lavastatakse erandlikult demonstratiivseks „sajandi kohtuprotsess“ (Postimees 13.06.2017). Kui nüüd (või õieti küll juba ammu) alanud kohtuaktsiooni kaugem eesmärk on varjutada kollektiivses mälus Edgar Savisaare jälg ja profaneerida tema kuvand, siis ei saa eitada juba märgatavat edu selle ülesande senisel täitmisel.
