Linnar Priimägi: kuidas mina vastanuksin AK-s Jüri Ratase asemel Priit Kuusele
Linnar Priimägi annab nõu, kuidas peaminister Jüri Ratas oleks võinud 19. aprilli "Aktuaalses kaameras" Priit Kuusele vastata.
Kas meie eelarve läheb defitsiiti?
Jah!
Ära langevad küsimused:
• Kas ta läheb defitsiiti või ei lähe?
• Kas te lasete eelarve defitsiiti minna või ei lase?
Ehk siis me hakkame reservide arvelt elama?
Me hakkame reserve kasutama. Reserve pole tarvis mitte iga hinna eest aina suurendada, teadmata, mille nimel – neid on tarvis mõistlikult uuendada. Vanu reserve tulebki kasutada selleks, et uusi juurde luua.
Vaadake, hispaanlastel on väljend „koer heintel“ – ise ei söö, aga teistele kah ei anna, ajab haukudes eemale, ei luba võtta. Eesti rahvale kuuluvad reservid peavad teenima Eesti rahvast.
Ma kasutan võimalust ja küsin teilt kui Keskerakonna esimehelt ka paar küsimust. Meil on veel paar minutit aega. Kõigepealt kiire kommentaar Keskerakonna kavale või plaanile anda Tallinna linna teenetemärk MTÜ Inimõiguste Teabekeskuse juhile Aleksei Semjonovile, mehele, kes juhib ühendust, mida on kapo oma aastaraamatus korduvalt maininud osana Venemaa mõjutuspoliitikast Eestis, mille käigus levitatakse valeväiteid inimõiguste rikkumisest Eestis. Mehele, kes tunnistab, et tema ühendus saab raha Venemaalt.
Esiteks: igasugune poliitika on mõjutuspoliitika. Seda on niihästi Eesti poliitika,
Euroopa Liidu poliitika kui ka Venemaa poliitika – kõik tahavad oma naabreid mõjutada. Poliitika, millel puudub soov mõjuda, pole üldse poliitika. Nii et mõjutuspoliitika ei ole mingi ühe riigi privileeg, ka mitte Venemaa oma. Meiegi mõjutame Venemaad NATO abiga – see on normaalne.
„Raha Venemaalt“ oli ka see, mille tänulik Eesti Vabariik sai naftatransiidi eest. Nüüd ta enam ei saa ja peab käima rahvusvahelisel „TransRossia“ messil uut raha otsimas. Rahvusvaheliselt rahastatakse ka ideede transiiti – ilma selleta sureks ühiskond välja. Majanduse puhul on tulemus mõõdetav rahas, ideede puhul raha nii tähtsat rolli ei etenda – ükski suur ja tugev idee ei sünni suurest summast tugevas valuutas.
Mis puutub kapo aastaraamatusse, siis see on tolle riikliku asutuse perioodika, ajakirjanduslik väljaanne, mitte mingi poliitika piibel. See aastaraamat ei erine Eesti Päevalehe või Postimehe žurnalistikast – kes on lugenud, võis selles veenduda. Ei maksa tollele ajakirjandusväljaandele, mis eo ipso peab endast kujutama kapo propagandatrükist, omistada mingit erilist kaalu või viimse sõna õigust. Värskeima numbri sisu oli ka üsna põgus ja kergekaaluline.
Nüüd teenetemärgist. Millised on kellegi poliitilised sümpaatiad, seda Tallinna teenetemärgi statuut ei kirjuta ette ega piira. Tallinna teenetemärk antakse selle eest, mis on tehtud Tallinna linna heaks. Selle annab suveräänselt välja Tallinna linnavolikogu kui linna sisepoliitilise tunnustuse, mitte kui preemia riikidevaheliste suhete õigesuunalise arendamise eest. Küllap volikogu otsustab – Tallinna päevani on veel aega –, kas Aleksei Semjonovil on tänuväärseid teeneid Tallinna ees. Arvatavasti ei küsita seejuures, kas see inimene väärib tunnustust. Küsitakse, kas tema teened väärivad tunnustust.
Ära langevad küsimused:
• Jah, aga ma kasutan seda võimalust ära, et küsida teie kui Keskerakonna esimehe kommentaari sellele.
• Jah, aga saate vastata ka sellele.
• Ma küsin teilt kui Keskerakonna esimehelt kommentaari sellele.
• Kas te kiidate selle heaks?
Ja üks asi veel, kas Tallinna TV rahastamine ja sisu esindavad neid põhimõtteid ja väärtusi, mida ka teie esindate?
Jah!
Ära langevad küsimused:
• Keskerakonna esimehena teil võiks olla oma arvamus.
• Ma olen täiesti nõus, ma olen täiesti nõus. Kas teil on Keskerakonna esimehena Tallinna TV kohta mingi oma arvamus?
Kas te arvate, et ei ole Keskerakonna käepikendus, ei tee Keskerakondlikku propagandat ega esinda…
Arvan, et ei ole. Arvan, et ei tee. Arvan, et ei esinda.
