Foto: Ilmar Saabas

„…1938. aasta 8. veebruari hommikul kell 7 paiku alustasid Eesti Nina piirivalvekordoni ülem 34-aastane veltveebel Artur Pungas ja 35-aastane kapral Voldemar Kaio Peipsi järvel korralist patrullkäiku. Neid transportis oma hobuse ja reega 24-aastane küüdimees Vassili Eva. Nad liikusid mõnda aega mööda Eesti-Nõukogude piirijoone Eesti poolset serva, mis Nina kordonist asub 12-15 kilomeetri kaugusel. Seejärel pöörasid nad tagasi eesti ranniku poole. Nende valvekord lõppes ametlikult kell kaheksa õhtul, kuid kordonisse tagasi nad ei jõudnud. See tegi kolleegid rahutuks. Kuna hakkas pimenema, siis samal päeval piirivalvurite kadumist uurima ei asutud. Seda kavatseti teha järgmisel hommikul. 

Kuid enne seda saabus Nõukogude Liidu Oudova kordoni ülema teade, et kolm Eesti piirivalvurit (venelased pidasid ka küüdimeest piirivalvuriks) olevat kella 16 paiku NSV Liidu territooriumile tunginud, et sealt vene kalureid Eestisse kaasa viia. Eestlased ja nende hobune olevat puhkenud tulevahetus Nõukogude piirivalvuritega surma saanud. Venelased aga jäänud vigastamata. Teatavasti polnud korrektselt tegutseval Eesti piirivalvel kunagi kombeks minna üle Nõukogude piiri, kuid see teadmine ei maksnud venelastega suhtlemisel kõige vähematki. Oudova kordoni ülem kutsus Eesti esindajad järgmiseks päevaks sündmuskohale, et pidada läbirääkimisi ja eestlased võiksid viia oma piirivalvurite laibad minema. Moodustasid 5-liikmelise uurimiskomisjoni, mida asus juhtima Narva piirivalve jaoskonnaülem kolonel Aleksander Selvet.

Järgmisel päeval läks uurimiskomisjon Peipsi jaoskonnaülema major Juhan Labidase juhtimisel sündmuskohale. Pärast sündmuskoha ülevaatamist teatati Narva: “Jääl lebasid umbes 15 meetrise vahemaaga kaks valvuri laipa ja nendest samal kaugusel ida suunas veok küüdimehe ja hobuse laibaga. Valvuritel on ühel seitse kuulihaava ja teisel 11, küüdimehel 8 ja hobusel 3.” Eestlastele torkas otsekohe silma, et sündmuskoht oli väga hoolikalt ja täpselt nende saabumiseks ette valmistatud. Kapral Kaio lamas kõhuli „nägu parema palega vastu jääd. Näo ja rinna all kuni keskkehani hüübinud ja külmanud vereloik.“ Inglise vintpüss, mis tal oli vastu rinda surutud, oli verega määritud, lukk avatud ja püssi salv tühjaks lastud. Sama täheldati ka veltveebel Pungase vintpüssiga. Paistis selgelt silma, et püss oli Kaio laiba alla lükatud. Kui eestlased seda venelastele täheldasid, läksid need raevu. Hiljem selgus, et venelaste väide nagu oleks Eesti piirivalvureid tulistatud kuulipildujast 150-200 meetri kauguselt ei vasta samuti tõele.

Aleksander Selveti juhitud juurdlus selgitas, et laipade kuuliaukude järgi otsustades on esimesed lasud lastud piirivalvurite ja küüdimehe pihta lähedalt. Pärast kui mehed maha langesid, avati tuli kuulipildujatest ja seljatagant. Seda kinnitas ka kohtumeditsiiniline ekspertiis Tartus. Selgus ka, et Artur Pungast oli veel pärast surma täägiga torgatud ning enne surma oli löögiga tema kolm ribi purustatud.

Selgus veel, et Nõukogude piirivalvurite mootorsaan oli käinud nelja kilomeetri sügavusel Eesti territooriumil. Peipsi jääl oli nende mootorsaani jälgi selgelt näha. Venelased sundisid kordonisse tagasipöörduvaid Eesti piirivalvureid ümber pöörama ja NSV Liidu territooriumile suunduma kus sai esitada süüdistuse piiririkkumises. Ilmselt ei osanud eestlased midagi muud karta ning allusid korraldusele. Neile kihutas NSV Liidu poolt vastu neli hobust regedega ja eskortis Eesti piirivalvurid üle piiri. Piiril segati jälgi, jättes mulje, et Eesti regi on tulnud Venemaa poolt tagasi üle piiri. Kuid venelased ei osanud arvata, et sündmusi näevad pealt mõne kilomeetri kaugusel kalapüüdmisega ametis olnud kalurid. Nemad seletasidki uurimiskomisjonile, et mootorsaan sõitis hobusele järele ja pidas selle kinni. Peatamise ajal oli saani ja hobuse suunast kuulda inimeste kisa. Siis nägid kalurid, et Venemaa poolt tulnud neli hobust sõitsid galoppi pool kilomeetrit piirist Eesti ranna pool asunud mootorsaanile vastu. Kõik see toimunud umbes kella kahe paiku päeval. Kõik viis hobust üksteise järel ja kõige lõpuks mootorsaan sõitnud üle vene piiri. Umbes pool tundi hiljem kuulsid kalurid kahte 7-8 valangulist tulistamist kuulipildujast.

Tegemist oli ettekavatsetud tapmisega ja kättemaksuga, milleks venelased olid pärast 19. jaanuari intsidenti lihtsalt oodanud sobivat momenti. Juba enne 8. veebruari sündmust olid Eesti piirivalvurid ja kalurid märganud piiri läheduses valgetesse maskeeringurüüdesse riietatud piirivalvureid. Neid oli rohkem kui tavaliselt. Mitmesugusel kaugusel piirist oli märgatud lumevalle, mida peeti laskevallideks, milledel olid avad sees.

Venelased mõistetavalt vassisid ja valetasid neile omase küünilisusega ning konstrueerisid oma versiooni. Eestlasi ei lubatud minna kaugemale konkreetsest sündmuskohast uurima mootorsaani- ja reejälgi. Nõukogude saadik Kuzma Nikitin tegutses Moskva korraldusel põhimõtte järgi, et rünnak on parim kaitse. Ta andis 11. veebruaril välisminister Akelile üle noodi, milles süüdistati eestlasi katses 8. veebruaril nõukogude kalureid kinni võtta. Nikitin nõudis välisministrilt, et ohjeldataks Eesti pressi, mis sündmusi käsitledes lähtus Eesti versioonist ja ärritas tema meelest sellega rahvast üles Nõukogude Liidu vastu. 13. veebruaril esitas Eesti saadik Moskvas August Rei asjakohase noodi ka Nõukogude välisminister Maksim Litvinovile, millele ei järgnenud mingit vastust...”