Lõpetame majasuurused plakatid ja väikereklaami jälitamise
Aga sellised lollused, kui nad on mitte küll avarapilguliste, kuid seaduskuulelike ametnike peades sündinud, kõnelevad veel millestki. Nende taga on jabur seadus või väärastunud mõttemall, mille leebemate vormidega ollakse harjunud. Just selline on poliitilise välireklaami lauskeeld.
Algul kõlas kõik hästi - lõpetame rahva raha raiskamise ja majasuurused plakatid. Läks aga nii, nagu me kõik teame - plakatiralli toodi ajas ettepoole, raha kulutatakse veel enam ja 45 päeva enne valimisi hakkab politsei taga ajama siia-sinna vedelema jäänud või plangule pandud „aa-neljasid". Suured tõllas, väiksed võllas!
Riigikogu valimiste eel 2015 oli suureks mureks Artur Talviku kampaaniaks võõbatud auto. Talvik saavutas kohtus võidu, üks loll mõte võeti rajalt maha. Isikliku raha eest võib igaüks isiklikku autot tuunida.
Orwelli pärand
Majasuurused plakatid iseloomustavad totalitarismi. Majasuuruselt plakatilt seirab meid Orwelli Suur Vend. Temal on plakatiõigus, aga surelikud ei tohi oma „aa-nelja" sinna kõrvale sättida. Temal on kampaania tegemiseks raha, aga sinul ei ole. Tal on õigus kandideerida, aga sinul ei ole, sest Suur Vend keelab valimisliidud ära. Tema nuhid on valmis tulema su aeda, koduuksele ja Facebooki, et konfiskeerida üleannetu „aa-neli"!
Liialdus? Mitte päris, sest kui olukorda hinnata, näeme suurtele tehtud eeliseid igal sammul. Neid soosib erakondade rahastamine. Neid soosib kampaaniaeelne plakatiralli ja väikeplakatikeeld. Neid soosinuks ka Facebooki kampaaniakeeld, sest suhtlusmeedia üks odavamaid väljundeid, kus igaüks saab oma vaateid jagada. Lisame haldusreformist tuleneva kohalike saadikute arvu vähenemise ning Riigikogu liikmete naasmise volikogudesse. Võimukontsentratsioon kartelliparteide kasuks on ilmne.
Postkommunistlik lastehaigus
Kuidas see kõik kujunes? Üheksakümnendail põdes Eesti edusammudele vaatamata postkommunistlikke lastehaigusi, mille üheks näiteks oli majasuurused plakatid. Paljudele see ei meeldinud, kuid see toimis - reklaam mõjutab ka neid, kellele reklaam ei meeldi.
Kui umbes viisteist aastat tagasi tuli Res Publica, sündis idee välireklaam keelata. Tagajärg? Plakatireklaam kandus varasemale ajale, osa reklaamiraha kolis muudesse kanalitesse ning kampaaniaperioodil jäi kehtima kaheldava sisuga lauskeeld. Õiguskantslerid nägid siin sõnavabaduse piiramist.
2004. aastal andis siinkirjutaja tollase Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni nimel menetlusse eelnõu, milles kajastus neli olulist põhimõtet. Esiteks sooviti defineerida makstud kihutustöö ehk poliitikareklaami mõiste, teiseks moodustada vastav järelevalvekomisjon, kolmandaks kehtestada poliitilise välireklaami suuruspiiriks üks ruutmeeter ning neljandaks kehtestada kampaaniakulude lagi.
Tõhus järelevalve
See eelnõu seaduseks ei saanud. kuid teemad on jätkuvalt aktuaalsed. Üks toonastest taotlustest on siiski realiseerunud. Loodi Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (ERJK), mis on üllatavalt tubli. Tänu ERJK tegevusele pandi piir omavalitsuse administratiivsete ressursside eest ostetud valimisreklaamile, Savisaart ja ta jüngreid trahviti.
Kampaaniakulude lagi muutus sotside üheks peateemaks, kuid mõjub kui punane rätik Reformierakonnale. Pidasin lae seadmist toona ja pean ka täna suhteliselt halvaks lahenduseks, sest arvepidamine on keeruline ja võimaldab pettusi. Olulisem küsimus on mu meelest erakondade riikliku rahastamise vähendamine. Ilmselt on mõistlik neid kahte meedet koos rakendada.
Mis puudutab ühte ruutmeetrit, siis Riigikogus oma ajal seaduseks saanud välireklaami piiramise eelnõu algtekstis oligi see piirang. Ilmselt oli keegi toonastest suurparteidest broneerinud eesseisvateks valimisteks kõik tasulised kuni ühe ruutmeetri suurused reklaamikandjad, mille peale habras tasakaal murdus ja selle asemel viidi läbi täielik välireklaamikeeld.
Oli see tööõnnetus või ahnuse ja apluse tagajärg, on täna tulutu vaielda. Küll aga tuleb tunnistada, et lauskeeld pole mõistlik. Eesti peab lõpuks käituda arenenud demokraatiana, kus majasuuruseid valimisplakateid ei panda, aga igaühel on õigus mõistlikul määral ja viisil kampaaniat teha.
Kindel koht
Välireklaamiks pole vaja suuri ostetud pindu, piisab sellest, kui omavalitsus näitab, millisel stendil või plangul on koht, kus kõik valimistel osalejad oma mõistlikus suurused plakateid ja teateid saavad üles panna. Igaühel peab olema ka õigus panna neid teateid välja endale kuuluvatel pindadel ning kohustus võtta nad valimispäevaks maha.
Politseiametnike asi on tõkestada suurt riigivargust. Väikeste plakatite jälitamine ja Facebooki keelamine mitte ei kaitse meid, vaid seab ohtu nii sidusa ühiskonna kui sõnavabaduse.
