----

Siim Nurklikul on õigus, öeldes „Põlvkonnavahetust ei tule” (EPL 28.12.10). Kurvastada aga pole mõtet, sest ega inimestega pole nagu elektripirnide või mobiilsidega, kus uus põlvkond tähendab hüppelist muudatust. Inimesed vahetuvad ühiskonnas pigem nagu vesi jões. Küll aga ei saa temaga nõustuda selles, et muutusi pole, saati seetõttu, et „noored on vormunud samades koolides ja perekondades, kus nende vanemad, ja sarnases meedia- ja kultuuriväljas, mis vanemaidki ümbritseb”. Mida arvaksime keskkonnaeksperdist, kes ütleks, et jões reostust ei ole, sest kaldad on samal kohal või et allikas on ju puhas? On muutusi küll, need on toimunud väga lühikese aja jooksul ja on nii suured, et sellega kaasneb märgatav kommunikatsioonivõime langus protsessi eri staadiumide vahel. Protsessi all pean siin silmas muudatusi moraalis.

Lõuates ebaõigluse vastu

On ilminguid, mis tulenevad suuresti bioloogilisest east. Nooruse puhul on see siis eelkõige sõjakas kogenematus, perutavast idealismist ja nüansimeele puudusest tulenev tegutsemis-ind, mis on nii halbade kui ka heade muutuste kasvulava. Sellega kaasneb sageli lausa poeetiline iha hukkuda barrikaadidel. Noor on üpris võimetu mõistma, et „ainus tõeline heroism on kestvuses ja püsivuses” (Thomas Mann) ja et „inimese teeb suureks tema tunnete pikaajalisus, mitte nende intensiivsus” (Friedrich Nietzsche). Sund olla (või näida) nooruslik on üks üldisi tendentse – „kommertslik peavoolukultuur on üdini infantiilne, primitiivset mängulisust propageeriv, milles domineerivad kujundid võiksid olla keskmise varateismelise poisslapse unistuseks: kõikeneelav visuaalsus, kiiresti liikuvad objektid, rohkesti mängulist agressiivsust ja rikkalikult seksuaalsümboleid” (Evi Arujärv, EPL 09.11.07).

Esinduslikuks näiteks sobivad räpparid, väga allegoorilised vennikesed: nad keelduvad põlgusega püksirihmast kui eelmise põlvkonna ahistavast igandist, kuid ei saa siis oma allavajunud pükstega trepist üles ja porisevad tigedalt rütmis, justkui vaistlikult tajudes, et viisistatus mõjub mõistusele halvavalt ja asetab oma lüürilise mina maailma keskpunkti. Sedaviisi nõudes ja süüdistades vabastavad nad end korraga (kaas)vastutusest ja ühtlasi apelleerivad ühiskonna vanemlikule südametunnistusele. Samamoodi käituvad igasugused õiguslased, kelle ihus kumiseb ebateadliku mälestusena kogemus, et kui piisavalt lõuata, siis ilmub söök suhu ja tagumik isepuhastub. Nähes või kogedes liivakastis ebaõiglust, piisab õigluse jalule seadmiseks samuti lõugamisest ja näpuga näitamisest. Selline käitumine, mis on praegu väga levinud, eeldab vaikimisi vanemliku instantsi olemasolu, millele ühtlasi omistatakse vastavat (kõik)võimsust.

Vaja on süüdistada

Oluline on siin rõhutada, et korrelatsioon vanusega küll on, aga mitte määravalt tugev. Rohkem on tegemist siiski õhtumaise üldsuundumusega. Ja kohe kindlasti ei taha ma kedagi süüdistada (või ülendada) lihtsalt vanuse pärast: proteesid on sama suur kõlbeline saavutus kui piimahambad. Nüüd mõne sõnaga uue moraali „positiivsest programmist”. Üldisi suunamuutusi pole: pingutused on endiselt suunatud kristlike väärtuste ilmalikustamisele, püüule tehnoloogia ja õigusloome toel ignoreerida õhtumaise kultuuri baaslepingu punkti, et kirjeldatud riik pole sellest ilmast. Kristlikus maailmapildis on inimelu terviklikkus jaotatud kahe maailma, siinpoolse ja teispoolse vahel. Nende kahe vahel jaotub ka õiglus: siinpool läheb kehvasti, aga Jumal teispool tasub, ja vastupidi. Ilmalikustumise puhul üritatakse õiglus läbinisti siinpoolsusse ära mahutada.

Mingil määral on see kahtlemata võimalik, aga ainelised piirid on juba üsna lähedal. Sotsiaalset ebaõiglust on siinpoolsuses palju lihtsam taluda, kui ollakse sügavalt veendunud, et lõpuks (teispoolsuses) õiglus võidutseb, aga nüüd, ilmalikustumise süvenedes, peab end üha enam „valmistama ette sotsiaalse ebaõigluse alibist loobumise põrutavateks tagajärgedeks. Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega”, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. [...] Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt” koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?” (Abraham Maslow). Maslow, hiilgav psühholoog, on sõnastanud probleemi täpselt: keda süüdistada? Keda süüdistada, kui taevane süüdlane on kadunud? Süüdistamata aga inimene ei saa, kaalujälgimine ja tsölibaat on mittesüüdistamise kõrval köki-möki. Süü on muidugi moraalne kategooria par excellence.

Põhihoobi saavad loomulikult kõik need, kes tegelevad indiviidi siinpoolsete omaduste mõjutamise ja kujundamisega – arstid, pedagoogid ja lapsevanemad. Korrutatakse väga lahkelt ja armsasti, et iga inimene on väärtuslik, aga kui mõnel ilmalikul lapsesuul tekib küsimus, miks tema kordumatu isiksuse lõpmatu väärtus kuidagi maises vääringus ei avaldu, siis on hädasti süüdlasi vaja. Ja maiseid! Geide jms vähemustega on lihtne: nemad saavad praegu veel süüdistada süsteemi (eriti rumal ja küündimatu on aga arvamus, et nende represseerimine muudab kuidagi üldsuundumust!). Sünnipärastest üldkategooriatest vabastatud indiviidiga läheb aga raskeks, siis ei jää muud üle kui lüüa risti arstid, pedagoogid ja lapsevanemad – ühtlasi on need siis staatused, mida üks terve mõistusega ja süütundlik inimene väldib. Praegusi muutusi moraalis on võrreldud Rooma languse aegsetega. Oleneb vaatepunktist, kainelt maisuses püsides peab nentima, et õhtumaid ähvardab oht hääbuda ülemäärasesse moraali.